Kert Karus: “Usalduseta karatemaailmas austust ei ole”

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vastne Eesti Karate Föderatsiooni esimees Kert Karus pajatab spordist, elust ja nende omavahelistest seostest.
Vastne Eesti Karate Föderatsiooni esimees Kert Karus pajatab spordist, elust ja nende omavahelistest seostest. Foto: Marianne Loorents

Vastne Eesti Karate Föderatsiooni esimees Kert Karus pajatab spordist, elust ja nende omavahelistest seostest. Karate juurde jõudis mees juba veerandsada aastat tagasi. Selle aja jooksul on tal olnud võimalus tegeleda erinevate stiilidega ja välja teenida karatekade suurim unistus – must vöö.

Mis teid karate juures kinni hoiab ja paelub?

Karate on mulle õpetanud sihikindlust ja valitud teelt mittehälbimist. Karate nõuab metsikult treenimist, sageli ennastohverdavat tööd. Suures osas just selline suhtumine kandub edasi ka tavaellu ja tavaotsuste juurde. Tehtud otsust ei muudeta ning viiakse alustatu lõpuni.

Karate annab vaimselt piirid, reeglid ning respekti. Igas eluvaldkonnas tuleb austada vastaseid ja reegleid, mille baasil mäng käib.

Tegelete ka lohesurfiga. Mis on nende spordialade suurim erinevus?

Karate on rohkem reeglistatud ja teine vaba. Mõlemad eeldavad küll tehnilist oskuslikkust, ent vaimselt on nad erinevad. Oluline erinevus on ka võistlustandris: kui karates käib võitlus üks ühe vastu, vastaseks on teine mees ning platsiks 40ruutmeetrine ala, siis lohesurf on individuaalne ala, kus vastaseks oled mõnes mõttes ise oma hirmude, emotsioonide ja ohuhinnangutega ning võistlustandriks meri, mis võib samamoodi ajuti olla agressiivsem, rahutum, tujukam.

Kas treeningutel lähtute ka mõnest juhtmõttest?

Alati austa reegleid, oma vastaseid ja mängu ning ära kunagi alahinda oma vastaseid. Seda ka elus. Isegi kui teinekord tekib eelarvamus, et oled kellestki parem, siis selgub see alles protsessi lõpus. Selle eeldusega millegi kergemini või hooletumalt võtmine võib karmilt kätte maksta. Mõnes mõttes on see maksimalismi põhimõte – püüda teha kõike võimalikult hästi ning mitte alla anda ega loobuda juba tehtud otsuste täideviimisest.

Võitluskunstid on tuntud ülitugeva distsipliini poolest. Miks on karatetreeningutel distsipliin ülitähtis?

Kui karate teistest spordialadest millegagi eristub, siis on see karate nn struktureeritus. Karate struktuur on hierarhiline: on üks peainstruktor – sensei – ja õpilased eksisteerivad hierarhia eri tasemetel. Ühtegi struktuuri pole võimalik säilitada distsipliinita. Karates säilitatakse seda distsipliini peainstruktori austamise kaudu.

Nii nagu sõjaväejuhi puhul, ei saa antud käsklusi mitte mingil juhul kahtluse alla seada. Kui te kõhklete või kahtlete, siis ei austa te seda distsipliini ja struktuuri. Distsipliin ja austus moodustavad usalduse ning kõhklemine või kahtlemine tähendab selle igivana valemi rikkumist.

Üksnes distsipliini, usalduse, austuse ja hierarhilise struktuuri kaudu saame õppida samu põhimõtteid kasutama oma elus enesedistsipliinini ja -kontrollina. Sellepärast on distsipliin karates ülioluline.

Kui suurt vaimujõudu nõuab karate õppimine? See pidavat olema intelligentsete inimeste spordiala.

Sellel ütlemisel on tõetera sees. Karate õppimine nõuab seda, et õpilane keskenduks instruktorile, iseendale ja ümbrusele. Kui ma ütlen õpilasele keskendu, siis ma ei mõtle sellega, et ole tähelepanelik nagu klassiruumis. Ma pean selle all silmas seda, et õpilane keskenduks oma teadlikkuse, vaimu ja keha ainsale ülesandele. Selle tegemine nõuab õpilaselt, et ta õpiks blokeerima tähelepanu häirivaid asjaolusid, et ta õpiks märkama üksnes seda, mis on oluline tema praeguse keskendumise jaoks.

Treeningu ajal pole tähtis teada, kes siseneb dojo’sse (treeningusaali) või väljub sealt. Sellega ei taha ma öelda seda, et õpilane peaks oma ümbruse suhtes teadmatuses olema, vaid et see informatsioon ei tohiks tema tähelepanu kõrvale juhtida. Karate nõudliku olemuse tõttu peavad õpilased keskenduma oma treeningu paljudele imeväikestele üksikasjadele ja tehnilistele aspektidele, et viimistleda täiuslikkuseni üht lihtsat liigutust. Need nõudmised suurendavad keskendumist, keskendumine rahustab aga meeli ja rahulik isik on enesekindlam. Karate treeningu kaudu õpitakse keskenduma ja see on võimas tööriist kõikides eluvaldkondades.

Kuidas karate inimestes seda kõike teeb?

Vastus on lihtne, regulaarne harjutamine. Karate harjutamine on nõudlik tegevus, ja kui see edukalt lõpule viiakse, jääb õpilasele saavutuse tunne. Harjutamine aitab õpilasel õppida kontrollima oma füüsilist, emotsionaalset ja vaimset mina, suurendades sel moel õpilase enesekindlust igas olukorras. Kui veel enesekindlusest rääkida, siis karates loob enesekindlust kõik, mida me treeningutel teeme, sest eneses ebakindel olemine viib kaotuseni igas meie elu aspektis. Karate olemuseks on tõeline võitlemine. Tõelise võitluseta ei saa olla tõestust. Tõestuseta pole usaldust. Usalduseta pole austust. Nii see karatemaailmas juba on.

Miks peaksid lastevanemad tooma enda lapsed karate treeningutele?

Tihtipeale räägitakse, et tänapäeva lastel on probleeme keskendumisega. Karate on väga hea meetod või vahend, õpetamaks neile keskendumist ning sihikindlust alustatu lõpuni viia. Nii et tegelikult saavad treeningut nii kehaline kui ka vaimne pool. Karate treeningutega alustav tüüpiline õpilane on mõnevõrra allasurutud, vaikne ja sageli uje. Need pole enesekindlust iseloomustavad tunnused. See on tavaline enamiku inimeste puhul, kui nad proovivad midagi uut ja tundmatut. Sellega kaasnevad uued treeningukaaslased, kummaline riietus ja ebamugavad harjutused. Iga õpilane teeb edusamme erineva tempoga. Miks on vaja õppida enesekindl­ust? Sest see aitab meil ületada hirmu.

Karate harjutamine sisendab enesekindlust, parandades meie kujutlust iseendast ning andes meile esimest korda elus kontrolli oma keha üle. Treeningutel suurenenud enesekindlus voolab meie elu kõikidesse aspektidesse, muutes meid tugevamaks ja paremaks inimeseks. Enesekindlus, mida karate tekitab, on alandlik ja vaevaga teenitud, see on egost vaba. Lisaks tuleb olla ka püüdlik ning treeningutel peab olema vaba isekusest. Püüdlusteta inimene on nagu laev ilma tüürita või hobune ilma valjasteta. Püüdlused annavad meie elule kindla korra.

Mis on teie suurimad saavutused ja eneseületused?

Sportlikul tasandil on nende 25 aasta jooksul saanud palju võistelda. On olnud võite, on olnud kaotusi. Kindlasti on üheks meeldejäävamaks saavutuseks 2010. aastal toimunud Baltimaade karikavõistluse hõbemedal täiskontaktse karate raskekaalus.

Karjääriredelil on kindlasti suurimaks saavutuseks kunagi Soomes edukalt sooritatud musta vöö eksam. See on iga karateka unistus, paljudele see unistuseks jääbki.

Iga võistlus on olnud eneseületamine. Ma valetaksin, kui ütleksin, et ma pole enne igat matši tundnud psüühilist ebamugavust. Inimese kõige suurem hirm on füüsiliselt haiget saada ja karate võistlustel juhtub seda palju. Tavaline treenimata inimene ei ole suuteline sealseid lööke taluma 10 sekunditki. Juhul kui vastast ei suudeta nokauti lüüa, võib matš kesta kuni 5 minutit, finaalid veel pikemalt. Hirm aga kaob kohe, kui antakse käsklus võistlust alustada.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles