Fotograaf näeb jäälindu pildistades tema rõõmu- ja kurbusehetki

, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jaanus Prits maskeerib end pildistades nii loodusega ühte, et võõras silm ei pruugigi teda vee äärest leida.
Jaanus Prits maskeerib end pildistades nii loodusega ühte, et võõras silm ei pruugigi teda vee äärest leida. Foto: Marianne Loorents

Argipäeva õhtu Vihula mõisa pargis on tavapärane – mõned külastajad ja vaikne õhkkond. Ühtäkki jääb aga silma suure puu tagant välja ulatuv fotoaparaadi objektiiv. Seejärel on kaamera taga näha ka meest.

Aga mees on enda loodusega ühtesulavaks maskeerinud ja paljud kõnnivad temast lihtsalt mööda, sest ei märka. See mees on Jaanus Prits, loodusfotograaf, kes juba neli aastat on pildile püüdnud jäälindu.

“Selleks aastaks on ta vist läinud,” ütleb mees, kes mõni aeg tagasi Vihulas veel lindu nägi. Jaanus Pritsi sõnul on jäälinnud, rahvakeeli ka vahajalad, Vihulast üldse varajased lahkujad. Lähevad lõuna poole. Võib-olla mõjutas linde asjaolu, et kui jäälind aasta linnuks tituleeriti, läks möll lahti, ja äkki polnud linnud lihtsalt nii paljude inimestega harjunud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles