Kui Akadeemia Grata Pärnus kinni pandi ja Kundast pärit kunstnik Remo Randver sealt endale armsaks saanud kapist Tallinnasse ja EKAsse kolima pidi, oli tal kiiresti vaja pealinnas omale elukoht otsida. Pesa Kalamajas leidis ta vaid päevaga tänu foorumisse pandud kuulutusele.
Praeguseks elab kommuunis koos üheksa kunstnikku, lisaks igapäevased külalised, sest majas tegutseb ka galerii Metropol, kus korra kuus näitus avatakse, ja tsirkus.
“No kui mingi pidu ikka nädal aega siin kuskil koridoris kestab, siis viskab kopa ette küll. Siis tahaks hoopis kusagil maal olla ja kasvuhoones lilli kasta,” kõneleb Remo naerdes. Üldiselt peab aga mees taolist keskkonda hoopis inspireerivaks ja on oma elukorraldusega rahul.
Kui vaja, on olemas privaatsus, ning kui üksindust enam ei talu, on ümber kamp huvitavaid inimesi. Ning keegi ei pahanda, kui öösel kell kolm tuleb tuju kitarri mängida. Harjavarrega pole veel vastu põrandat koputatud.
Kodukohta pole Remo Randver unustanud. Lääne-Virumaale vanematele ja muudele sugulastele külla satub ta vahel ikka. Just siis saab oma lillekastmisisu rahuldada ja seejärel linnaelust jälle topeltrõõmu tunda.
Kui küsin, millal ja kuidas Remo suhted kunstiga algasid, on vastus mõneti üllatav – ei mingit oodatud muinasjutulist lugu sellest, kuidas väike Remo enne joonistama hakkas, kui enda jaoks kõhulikeeramise avastas, või enne esimeste sõnade lausumist juba kitarri mängis.
Ei, kõik lihtsalt juhtus “mingil hetkel” ning kunstini jõudis mees enda sõnul alles Pärnus Non Gratas, kuhu sattumine samuti juhuslik oli – nimelt olevat ta kord Viljandi folgilt tulles sinna sisse astunud, sisse saanud ja jäänudki. Nii lihtsalt käiski. Kuid oma noorpõlvekatsetusi ta hea meelega kunstiks ei nimetaks.
Pikemalt loe SIIT