Ka kõige pikem tee algab jalatalla alt

Virumaa Teataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Gruusia mehed laulmas Viru Folgil.
Gruusia mehed laulmas Viru Folgil. Foto: Liina Kits

Et leida uues päevas uusi asju, tuleb käia vanu radu pidi. Seepärast valisin jälle hommikus folgibussi Rakvere - Käsmu bussijaam. Rahvast oli vähem, aga see-eest seltskond mitmekeelne. 

Eilselt öökojusõitjalt, kes kodulinna näitleja, kuulsin, et sõit möödus viperusteta. Ise kasutasin kergemat vastupanu ja kasutasin autosõidukutset.

Olge tänatud kõik mu lähedased, kes te eilset folgipäeva ja ööd jagasite.

Kiriku juures tundusid mõned näod tuttavad, et kippusin teretama. Ebaeestlaslikult. Mingi lapsepõlve kuvand vist, et võõrastele ei naeratata.

KRATT TÖÖLE

"Peremees" andis kratile palvevormis käsu: kogu kokku need gruusia mehed ja kuula üle. See oli lihtsamast lihtsam. Tuli minna Meremuuseumini, sealt veidi mere poole ja leida üks kivi, kuhu pepu toetada. Ja juba nad tulidki. Ansambel "Khareba". Sirgete rühtidega, väärikad.

Päälik pidas meenutuskõne milles sõnas, et 2008, kui toimus esimene Viru Folk, algas Gruusias sõda. Illustratsiooniks kostus taevasinast lennukimürinat. Seda nimetatakse vist installatsiooniks.  Kujutlusvõimet toitis küll sinise rahumere ääres. Et mis saaks...

SULIKO

on ilmselt ainus gruusia laul, mida ümiseda söendan.  Üksinda, loomulikult. Täna sain seda kaks korda kuulata. Mägede pojad laulsid tundeliselt, sekka tantsu ja rahvuspille. Rahvas nautis ja plaksutas kaasa. Paljusus rikastab, aga minus on ikka sadu kordi rohkem metsajoigu, kui mägede hõikeid. Nüüd tean seda jälle. Südamlik oli. Ja tänulik, et nii kaugelt tuldud.

FOLK MERE ÄÄRES

on nagu heade dekoratsioonidega näitemäng. Kunstnik kujundab sinise mere, paneb sinna sisse laevu ja paate, võimalikult valgeid ja purjedega. Lisaks istutab suuri ja väiksemaid kive ning sürrealistliku kitsekuju kõigele krooniks. Siis hakkavad seal dekoratsioonide keskel toimetama inimputukad ja oma inimeste asju ajama. Kes supleb, kes sööb, kes läheb, kes tuleb.

Mina kulgen metsa. Torupilli kuulama..

Aa, Lainela kohviku teenijajatüdrukud on ikka veel lahked. Suurepärane! Eriti pärast simmaniööd.

http://emmeliina.blogspot.com/

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles