Veet Mano: “Eestlased on liiga üksikud”

Te rändate mööda maailma, et pidada inimestele loenguid. Miks?

Et anda inimestele energiat, armastust ja õpetada neid avastama oma sisemist potentsiaali.

Kuidas te seda teete?

Olen ise sellega pikki aastaid tegelenud ning tean, et on olemas tehnikad, mis ­aitavad inimestel avada nende sisemise energia. Kogu asja saladus on muuta röövik liblikaks, kui seda nüüd kujundlikult öelda.

Öeldakse, et te suudate pelgalt inimesele peale vaadates öelda, mis tema elus valesti on.

Kui ma inimesele peale vaatan, näen tema potentsiaali ja seda, mis hoiab inimest tagasi kõike seda kasutamast, milleks ta tegelikult võimeline on. Mõnikord on need emotsioonid, mõnikord füüsiline tervis. Mõni inimene kannatab sellepärast, et ta toitub valesti, aga keegi pole talle seda öelnud.

Inimene on suur müsteerium. Ka mina ei näe ega tea kõike, aga ma olen töötanud inimestega ja avastanud meetodeid, kuidas barjääri taha minna ja ennast aidata.

Te olete korduvalt Eestis käinud, kohanud inimesi mujal maailmas. Mida oskaksite eestlaste kohta öelda?

Kui ma esimest korda Eestisse tulin, öeldi mulle, et eestlased ei ole väga avatud ega huvitavad inimesed. Seda ütlesid mulle eestlased ise. Aga ma ei ole sellega nõus, leian, et eestlased on väga põnevad inimesed.

Eestlased on üsna avatud, ja mis kõige olulisem – süda on siinsetel inimestel õige koha peal. Tuleb lihtsalt õppida, kuidas elule konkreetsem siht ja eesmärk anda, kuidas oma emotsioone ja energiat paremini kasutama hakata.

Ma võin küll öelda, et eestlased on üksteise suhtes võõristavad, lähedust on vähe. Oma seminaridel püüan ma kõikide osalejate vahel luua sideme, et tõrge kaoks ja inimesed looksid koos uut energiat.

Rakveres olete te esimest korda.

Jah ja mul on väga hea meel siin olla. Imeline koht. Sel korral peatun siin küll üsna põgusalt oma tiheda graafiku tõttu. Ilmselt pean ka küsima luba, et Aqva veekeskust kasutada hilja õhtul, sest varem pole mul lihtsalt aega, aga vett ma armastan.

Eestlased teavad teid rohkem kui selgeltnägijat, oma seminaridel aga nimetate ennast tervendajaks. Mis on nende kahe erinevus?

Olen alati olnud huvitatud pigem tervendamisest. Sellega seonduv meditatsiooniprotsess on sügavam, see aitab inimest sügavamalt tundma õppida kui lihtsalt selgeltnägijaks olemine. Tervendamine põhineb emotsioonidel, tunnetel, selgeltnägemine on mõistuse protsess.

Ma pole ennast ise kunagi selgeltnägijaks pidanud, olen olnud huvitatud armastusest, meditatsioonist ja tervendamisest. See annab ka võimaluse inimesi rohkem aidata, samas selgeltnägijad võivad teha vigu. Olen tervendaja, elu armastaja.

Meenub üks juhtum Baikali järve ­ääres, kus oli üks noor mees, kes ei saanud rääkida ja keda peeti skisofreenikuks. Põhjus aga, miks ta ei paranenud, oli see, et kõik püüdsid parandada tema mõistust. Ütlesin inimestele, et te lähenete valesti, püüdke parandada tema emotsioone, siis hakkab ka mõistus paremini tööle.

Kolm päeva hiljem suutis ta rääkida ja terve rühma ees end intelligentselt väljendada. Tervendamisel keskendumegi inimese energiasüsteemidele, südame­tšakrale, jõutšakrale. Inimene tuli vabaks lasta ja tantsima õpetada, sest seni oli ta lihtsalt kõndinud nagu kapsas, aga see ei olnud tema tulevik.

Kas olete midagi erilist kogenud ka Eestis?

Midagi erilist juhtub iga kord. On olnud inimesi, kellel on olnud seljaprobleemid ja nad on abi saanud.

Neljanda staadiumi vähk ühel väga kaunil naisel, kes sai abi Saksamaal, kus kasutatakse kuumutusteraapiat, mida Eestis veel ei rakendata. See naine läks Saksamaale, tegi kaasa meie laagrites ja töötas oma emotsioonidega, muutis oma toitumisharjumusi ning tervenes vähist. Enne oli ta tegelikult suremas.

Aitame ka neid, kes ei saa oma ametis hakkama, ei suuda avalikult esineda ja peavad samuti oma emotsioonidega tööd tegema. Paljudel vajavad parandamist peresuhted, et neid rohkem armastataks ja mõistetaks. Väga paljud visklevad depressiooni küüsis. Hoiavad oma energiaid kinni ega saa aru, miks nad depressioonis on. Tuleb leida vaimne lahendus.

Suur hulk inimesi on pärast meie seminaridel osalemist loobunud suitsetamisest, muutnud toitumist.

Ühe töötaja emal olid südameprobleemid ja ta suitsetas. Pärast seminare jättis ta suitsetamise maha, hakkas kasutama vitamiine, muutis toitumist ja tema südameprobleemid kadusid.

Venemaal osales meie seminaril üks naine, kes võitles anoreksiaga. Ta tuli sinna selleks, et tema ema ta rahule jätaks – kui Veet Mano ka aidata ei suuda, siis ei aita miski. Nüüdseks on ta paranenud ja aitab teisi, kes sama probleemiga võitlevad. Minu üks eesmärke on luua ka meeskond, et abi jõuaks suurema hulga inimesteni.

Milliste probleemidega eestlased teie poole pöörduvad?

Palju depressiooni, stressi ja vähe armastust. Tuntakse ennast üksiku ja ebakindlana ka perekonnas. Elatakse küll koos, aga midagi puudub. Mingid emotsioonid on külmunud, puudu on ka omavahelisest suhtlemisest. Näen seda, et eestlased on väga südamlikud ja sõbralikud, aga keegi pole neid õpetanud, kuidas luua kontakti teistega, kuidas seda südamlikkust kasutada.

Tänaval liigub palju toredaid ini­mesi, aga kõik nad on nagu väikesed saa­rekesed omaette ookeanis hulpimas. Aga seda saab muuta ja selleks ma korraldan seminare, et inimesed saaksid tulla, end avada, koos naerda ja end hästi tunda.

Muidugi on ka alkoholiprobleem ja väga paljud eestlased suitsetavad. Aga see kõik on omavahel seotud.

Paljusid inimesi kindlasti huvitab, mis sai Narva tüdruku Varvara juhtumi uurimisest, millega tegelesite. Miks see lahenduseta jäi?

Töötasin selle juhtumiga pikalt, tegime koostööd tüdruku perekonnaga ja kõik sujus. Tundsin, et jõuame lahendusele lähemale, aga ühel hetkel perekond ­lõpetas minuga suhtlemise. Nagu olen ka varem öelnud, oli mul tunne, et ­tapmise taga on keegi inimene, keda tüdruk tundis. Aga mul oli vaja rohkem infot, et sellega edasi tegeleda. Siis aga lõpetas perekond minuga koostöö, ma ei ole aga kunagi kellelegi oma abi peale sundinud.

Ma ei jõudnudki Narva, kuigi ma oleksin pidanud seal käima. Selliste olukordadega tegeldakse sammhaaval, tehes palju koostööd inimestega, kes ehk asjast midagi teavad, aga ei pruugi sellest ise teadlikud olla.