Pühapäeval saabus toimetuse meilikasti järgmise pealkirjaga vihje: “Rakveres oli ööjooks”. Tõepoolest oli, nägin oma silmaga. Ja siinse jooksublogi ühe epohhi lõpetuseks on rõõm tõdeda, et see sai ka ise läbitud. Kümme kilomeetrit. Vabas tehnikas. Nagu lubatud. Pärast lõpetamist oli küll selline tunne, et kogenematusest jaotasin jõuvarud vist valesti, sest finišijoont ületades tundsin, et võiks veelgi jätkata. Nad seal Zürichis olid isegi 400 meetri läbimise järel palju rohkem väsinud …
Aga kõigest otsast peale. Kõigepealt ei saa kuidagi märkimata jätta minu kunagist skepsist sedasorti ürituste suhtes ning eelnevat meeletut ärevust. Ütleks isegi, et mind haaras stardipalavik juba päev enne algust. Võib-olla mulle selline pikk ootamine ei passi, nagu ka mõni Eesti koondislane Šveitsist kõneles, kui stardid hilja õhtusse nihutati.
Vahetu ettevalmistus otsustavateks hetkedeks kujunes paaritunniseks rähklemiseks teleka ees, kus joosti, nagu kiuste, maratoni. Ja kui sa näed, milline pingutus neil seal EMil ikka on, siis kaob viimnegi enesekindlus.
Starti tormates suutsin isegi oma numbri ära kaotada. Pulss tõusis veelgi, kui sportlasi nägin. Õnneks suunati mind omasuguste sekka ja seal sain veidi rahuneda. Osa tuttavat kultuurirahvast peapaeltega ja isegi kaabuga, osa muidu tervislike eluviiside pooldajaid, kes teada juba tammiku treeningradadelt. Kõik puha sõbralikud. Pulss langes veidi.
Start. See oli võimas! Igasugust kaadervärki lendas taevas. Ja tuled plinkisid ja viled puhusid. Ja saluuti lendas ja tossu ja tuld oli nagu tsirkuses. See rahustas päris maha. Sain aru, et vast polegi selline tõsine võiduajamine, kus veri peab ninast välja lendama.
Stardis läks hästi, kedagi valelähte pärast ei diskvalifitseeritud. Keegi tallatud ei saanud. Esimesed meetrid rahva ees üritasin joosta, mäkketõusu võtsin juba rahulikumalt. Sest ees terendasid poolpaljad kõhutantsijad.
Vana hea tuttav Pikk uulits osutus kogu selles melus üsna lühikeseks. Ometi jõudsid viis minutit hiljem startinud jooksjad juba minu kandadele ja möödusid tuhinal. Hoidsin tee äärde, nagu soovitatud.
Siiski nägin peagi ka mõnda ohvrit – ühte paksu jooksjat plaasterdati, üks vanem mees ajas puhates südamerütmi õigeks.
Kuna mu blogi püsilugejad juba teavad, et “palkasin” tuntud liikumisharrastaja Riho Hüti endale jäneseks, siis ütlen kohe ära, et ta sai oma ülesandega suurepäraselt hakkama. Näiteks hoidis ta mind alguses targalt tagasi, sest tahtsin ju tuttavatega ühte sammu hoida. Aga hiljem Riho rääkis, kuidas tal juba kolmandal kilomeetril sugenes kuri kahtlus, kas ma ikka lõpuni välja vean. Ilmselt luges ta seda välja mu kaamest näost. See kahtlus hajus tal mõni kilomeeter hiljem, sest teadmine, et kogu aeg jääb läbitavat maad vähemaks, mõjus mulle kui laadalt koju lonkavale hobusele.
Eneseuhkuse pihta käis küll tõsiasi, et enamik rahvast minust möödus, ent õnneks jäi neid seljatahagi piisavalt. Asi, mida ma veel tähele panin, oli see, et enamasti jalutas lõpuotsas naispere, mis iseenesest polnud üldsegi halb. Mõistagi ei jäänud mulle märkamata teeäärne melu. Minu kunagine kaastöötaja julgustas vahvasti ruuporist Vee tänavas oma koduväravas ja pakkus keelekastet. Bändipoisid “keevitasid” isegi kirikutrepil, kuid hoogsate tantsutüdrukute pilke erinevatel ristmikel püüdsin esialgu siiski vältida, sest iseendagagi oli tegemist.
Võidu tänava otsas pakuti suisa viina, millest targu keeldusin, sest kartsin, et see võib oluliselt mõjutada mu sooritusvõimet. Lubasin pärast läbi tulla. Ühe tänava otsas olid elanikud oma elu õige mõnusaks teinud – külitades aia taha lohistatud nahkdiivanitel elasid mitme tunni jooksul spektaaklile kaasa. Ühes pimedas lõigus jooksis nokastanud tüüp külje alla ja saatis mind kuni esimese laternapostini.
Kui aga kaheksandal kilomeetril Donna poe ees juba alguses tuttavate kõhutantsijate pruune paljaid puusi nõtkumas nägin, pidi Riho mind vägisi edasi vedama. Stardiga kaasnenud ilutulestiku vahetas lõpukilomeetritel välja taamal sähviv põuavälk. Kohati hüüti rahva seast mind ka nimepidi, siis vaatasin mujale ja tegin näo, justkui oleksin parajasti väga keskendunud. “Ära jookse, kõnni!” oli nende hulgast meeldivaim hüüdlause, mida ma ei lasknud korrata.
Lõpp saabus täpselt siis, kui finišijoon ületatud. Vajutasin kinni oma kujutletava stopperi. Kiire arvutus näitas, et keskmiseks kiiruseks tuli ligi seitse kilomeetrit tunnis, mis pakkus mulle suurimat rahulolu, sest teadupärast pidi surm liikuma 5 km/h.
Astusin teiste lõpetajate vahelt uhke tundega läbi, rind ülesleitud numbriga ette lükatud. Autogramme ei küsitud. Enamikul oli endagagi tegemist. Adudes, et minu enneolematu saavutus selle massi sees suhteliselt märkamatuks jääb, surusin end vaikselt auto poole, et koju duši alla minna ja külmkapist üks külm õlu võtta. Meeletu emotsioon hinges ja kerge surin jalataldades ei lubanud mul uinuda veel mitu tundi.
Öösel tähistaevasse vaadates ei näinud kukkumas ühtegi perseiidi, küll aga lubasin endale sellist kogemust veel tulevikuski. Ja kui olin üle lugenud oma varasemad blogipostitused, sain aru, et vahepealsetest raskustest hoolimata tuleb ettevõetu alati lõpuni viia. Kus see inimene muidu ikka rahu leiab.