Kui vanavarahuviline Mait Penjam klassivennalt tollele üleliigseks osutunud vanad mööbliesemed sai, ei osanud ta oodatagi, et ühe elatanud öökapi sees peidab end pea sajanditagune mõistatus, mida mees nüüd usinalt lahendada püüab.
Vana kapp peitis endas sajandivanuseid saladusi
30. august 2014, 09:25
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mait Penjamile pakkus vanu mööbliesemeid talu ostnud klassivend, kellel endal polnud huvi ega aega mööbli restaureerimisega tegeleda.
“Mulle on vanavara hingelähedane olnud juba neli aastat. Sugulased kinkisid mulle vana eestiaegse riidekapi, mille kallal koid olid juba oma töö teinud ja mis oli suhteliselt kehvas olukorras. Tahtsin anda kapile uue elu ja sealt hakkas lumepall veerema,” rääkis mees, miks ta tundis üldse huvi muidu ilmselt prügimäel lõpetama pidanud vanade asjade vastu.
Kodus aga valdas Mait Penjami enda sõnul teda säherdune uudishimu, et üht öökappi kohe lähemalt uurima asus.
“Koju jõudes oli uudishimu nii suur, et hakkasin ühte kappi laiali võtma. Siis leidsingi kapi sahtli taha surutult lõputunnistused,” kirjeldas mees ootamatut leidu.
Lõputunnistuse omanik on kirjade järgi Elfriide-Agnia Albrehtit Hausendorf, kes õppis 1929. aasta 27. augustist kuni 1930. aasta 6. juunini Rakvere õpetajate seminari algkoolis. Ta oli Eesti vabariigi kodanik ja sündinud 1915. aasta 8. juunil Sõmeru vallas.
Teine lõputunnistus kuulub Elfriide Hausendorf Albertit nimelisele isikule, kes õppis 1924. aasta 1. oktoobrist kuni 1928. aasta 25. maini Vinni-Pajusti algkoolis.
Nüüd otsib mees kahe lõputunnistuse omanike sugulasi, sest kellelegi võivad need paberid suure tähendusega olla. Ta kirjutas põnevast leiust ka suhtlusportaalis, lootes, et sel moel info inimeste vahel liigub ja ehk leitakse sugulasigi.
“Minu lugu on internetis jagatud palju kordi ja paar nädalat tagasi võttis minuga ühendust genealoogiauurimisega tegelev meesterahvas. Selgus, et üks tunnistus kuulus nüüd juba manalateele läinud kunagise hinnatud jõutõstja Eevart Niinemäe emale.
Need avastused äratasid Mait Penjamis küll lootust kahe tunnistuse omaniku veel elus sugulasteni jõuda, kuid praeguseks on ettevõtmine jällegi tupikusse jooksnud.
Kaks ajaloolist lõputunnistust on hämmastavalt hästi säilinud ning isegi õpetajate tindisulega antud allkirjad on säilitanud loetavuse. Mait Penjam loodab, et kui ka keegi ei tea tunnistuse omanikke, siis ehk on võimalik mõne allkirja järgi õpetajaid tuvastada.
Kui ühe tunnistustest pani need leidnud mees raami sisse ja klaasi taha, siis teise olukord on pisut kehvem, sest see on kokku murtud ning tõenäoliselt niiskuse tõttu kleepunud. Kokkukleepunud osale on aga paberi täies ulatuses midagi kirjutatud.
Mait Penjamil ei ole aimugi, mis seal kirjas seisab. “Muidugi on huvitav, aga paberi lahtirebimine oleks sama hea kui selle hävitamine,” rääkis mees. Ilmselt tuleks vana kirja päästmine spetsialistidele usaldada.
Pärast põneva leiu avastamist otsis Mait Penjam läbi ka teised mööbliesemed, kuid enam midagi nähtavale ei tulnud. “Eks klassivend kuulis ka neist tunnistustest ja otsis endale jäänud asjad samuti läbi. Midagi suurt sealt välja ei tulnud, vist mõned armastuskirjad vaid.”
Seda, et lõputunnistuste omanike järglasi talu eelmiste omanike järgi võiks otsida, Penjam ei usu, sest talul olevat juba mitmes omanik, vana mööbel aga seisnud seal iga peremehe ajal.