Metsad on seeni täis, tuleb vaid leida õige koht

Eva Klaas
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seened.
Seened. Foto: Laura Tehvan

“Päris korralikult oli seeni väga varakult – juuni lõpus ja juuli esimestel päevadel. Siis tuli kuiv aeg ja polnud midagi. Nüüd hakkab jälle vaikselt tulema,” selgitas Sagadi looduskeskuse programmijuht Tiina Reintal, kes samas kandis metsade vahel ka elab.

Tiina Reintal rääkis, et Oandu ümbruse metsadest tasub tatikuid ja kukeseeni otsida küll. “Lambatatik on väga hea söögiseen, kui neid õigel ajal noorena korjata,” nimetas Reintal. Ka üksikuid kasepuravikke on ta näinud.

Kolmapäeval Oandu kandis seenel käinud seltskonna saak jäi aga kasinaks: leiti paar puravikku ja natuke kukeseeni. “Praadisin kukeseened ikka ära ja kastet sain niipalju, et ühele leivakäärule panna,” jutustas seeneline.

Tiina Reintal ütles, et pika kuiva perioodi tõttu ei leiagi seeni kõikjalt, kus muidu laiuvad head seenemetsad. “Kuivade männimetsade asemel tasub seeni otsida niiskematelt ja kõrgematelt kohtadelt. Kukeseened võivad end vabalt peita suure rohu sees,” kõneles Reintal.

Metsad võivad aga pakkuda ka üllatusi. Nii käis Venevere külaelu edendaja Eerik Lumiste kukeseenejahil augusti alguses, keset suurt põuaperioodi, ning korjas peaaegu terve korvitäie kukekaid. “Eks ma juhtusin sellisesse kohta, mida keegi ei olnud veel avastanud,” põhjendas Lumiste suurt saaki. Mehe sõnul oli kuiv seentele kohati küll veidi liiga teinud, kuid ka korralikke kukeseeni leidus piisavalt.

Mustvee elaniku Laidi Zalekešina kogemus aga näitab, et  metsad on seeni täis, leidub puravikke, kukeseeni ja teisi.

“Eriti tore on see, et kivipuravikke saab palju, neid igal aastal ei olegi,” rääkis Zalekešina rõõmsalt. Naise sõnul on nad mehega mõlemad suured seenesõbrad ning viimasel kolmel-neljal päeval toonud neid koju korvide kaupa. Seeni on keedetud ja marineeritud, samuti külmutatud, et oleks talvel võtta. Korjamas on käidud Mustvee lähedastes metsades Jõgevamaal ja Ida-Virumaal. “Samas käisin mõni aeg tagasi Kagu-Eestis ning sealgi on seeni rohkesti,” kinnitas Zalekešina.

Sallas elav kunstnik Piret Smagar on paaril viimasel päeval Emumäe kaitsealal leidnud suurel hulgal liivtatikuid. “Neid saab lausa kotiga korjata,” lausus Piret Smagar, kes on käinud hommikuti koeraga jalutamas ja samal ajal end seentega varustanud.

“Praegu on liivtatikud noored ja krõmpsud, väga head,” kiitis Smagar, kes on leidnud ka ühe kivipuraviku. Ta järeldas, et peagi hakkab ilmuma teisigi seeni.

Muugas elav inimene teadis, et seenel ikka käiakse ning koju on toodud näiteks pilvikuid ja kukeseeni.

Mõnikord võib korraliku seenesaagi saada isegi metsa minemata. Rakvere elanik, bioloogi haridusega Ilme Post korjas korteriühistu õuealalt hulga võitatikuid, millest valmis pannitäis sousti. Tavaliselt männikutes kasvav võitatik kõlbab värskelt pannile panna ja marineerida, hapendada, külmutada ning kuivatada.

Paljude läänevirulastest seenesõprade kogemused on aga pigem kurvastavad – metsast tuleb tühja korviga lahkuda.

Tudu ümbruses laiuvad suured seene- ja marjametsad. “Käisin eile (neljapäeval – toim.) metsas, kus praegu ei ole midagi. Samas loodame, et seeni ikka tuleb, sest nüüd on vihma olnud,” arutles kohalik elanik Uno Muruvee.

Ka Tapal elav Kairi Kroon, kes meelsasti seenel-marjul käib, ütles, et viimane katse näitas, et metsast suurt midagi korjata ei ole. “Samas oli see käik umbes poolteist nädalat tagasi, enne suuri vihmasid,” lisas Kroon.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles