Kui jõudsin kohani “... kus üle aia tahtsin siis ta kombel vaadata”, sai mulle selgeks, kui väga ma tegelikult sinna aia taha kiigata tahan. Inimlikust uudishimust.

Tahaks teada, mis aia taga tegelikult toimub ja kas seal üldse midagi toimub või käratsetakse niisama. Vaatame siis koos ...

Heategevuslik aiatagune

Eluolu paranedes kasvab nende inimeste hulk, kes head teha tahavad. Olen kohanud palju häid inimesi, kes seda siiralt soovivad. Head saab teha mitmeti, kuid minu meelest vajab heategemine samasugust mõtestatud sihiseadmist nagu ettevõtlus, kus hea ettevõte seab endale eesmärke valitud äris püsimiseks.

Kaaludes ja mõeldes, millist kasu ühest või teisest tegevusest sünnib. Kui pikemalt üle aiaääre piiluda, siis selgub, et Eesti heategevuslik aiatagune on segamini. Oi kui palju on sellel põllul askeldajaid! Rõõm on näha, kuis sebitakse ja toimetatakse, aga ...

Vaatan ja kuulan rõõmuga, kuidas laste hoolekande valdkonnas üha rohkem annetusi tehakse ja vabaühendusi tekib. Igaüks püüab omal moel kaasa aidata, et laste elu paraneks, ja teatud osas see nii ka läheb. Samas ei unustata ennastki pildile paigutada, sest lapsed on “märgid”, mis müüvad.

Minu meelest peaksime endale selgeks tegema, et ühekordne suure hulga laste kokkuvedamine massiüritusele või ühekordse kampaania korraldamine on küll tore ja silmapaistev ettevõtmine, aga sellele järgneb alati hall argipäev, mida vaid korra sellesse “ärisse” sukeldujad kuidagi tähele ei taha panna. Lapsed aga küll.

Küsimus on väärtushinnangutes. Kui ei jagu vahendeid esmaste teenuste jaoks lapse heaolu parandamisel ja arengus edasijõudmisel, siis kas ei peaks keskenduma just nendele vajadustele, et tegelikke tulemusi saavutada?

Ühekordsed aktsioonid

Vaadake hetkeks omaenda pere lapsi. Nemad teavad, mida nende vanematel on võimalik neile lubada. Tihti küll jonnitakse ja kaubeldakse, aga lõpuks otsustavad ikkagi vanemad ning lapsed saavad sellest aru, sest vanematel on enamasti õigus.

Otsuse aluseks on materiaalsed võimalused ja vanemate kogemused asjade ning tegevuste tarvidusest. Mis sellest, et klassiõest sõbranna sõidab Stockholmi Timbalandi kontserdile, aga sina pead koju jääma, sest selle jaoks pole su vanematel lihtsalt raha.

Miks arvab keegi, et kui üks kord seda lapsele lubada, oskab noor inimene aru saada, et lubatu on erand ja tõesti ainult üks kord? Laps tahab teada, miks ei või tulla teine või kolmas kord. Kuidas siis eelmisel korral üks või teine “heategija” raha leidis?

Need on küsimused, mis vajavad vastust ja vastajateks peavad jääma inimesed, kes lastega koos päevast päeva ja aastast aastasse töötavad.

Seda peaksid teadma kõik heategevust korraldavad inimesed, kes soovivad aidata neid lapsi, kes mingisugusel põhjusel peavad elama oma bioloogilisest perest eraldi.

Lubamatu on selle peale mitte mõelda.

Tähed heategevustaevas

Kõõludes aiaplangul märkan ma just neid ühekordseid aktsioone ja lühiajalisi projekte, mis tähtedena heategevustaevasse tõusevad ja siis langedes kustuvad ning lagunevad. Toome lapsed kokku, anname palju ja läheme laiali.

Ei ole võimalik, et lapsest õnnestub tubli täiskasvanu kasvatada ühe aktsiooniga või ühe aastaga. Võib-olla keegi suudab. Mina isana sellesse ei usu. Ei ole tähtis anda üks kord ja palju, vaid mitu korda ja vähe.

Veel tähtsam on olla veendunud, et abi ei kaubeldud minult välja, vaid ma tahtsin seda teha ja ma tean, mis sellest muutub. Nii õpivad kõik. Arvestama ja rõõmu tundma õpivad nii need, kellel pole oma päriskodu, kui ka need, kes elavad õnnelikku pereelu.

Aialt maha ronides pean tõdema, et “.... ei poolt nii armast olnud seal kui külatänaval” või nagu ütleb SOS Lasteküla patroon proua Evelin Ilves “Rohkem ja paremat heategevust!”.

Margus Oro, SOS Lasteküla Eesti Ühingu tegevdirektor

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5