Palav ja parmud

, luuletaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sääsk..
Sääsk.. Foto: Ove Maidla.

Kunagi olnud aeg, mil heina niideti vikatiga ning piigade suvine kehakate ei seisnud koos üksnes nabarõngast, paarist sõrmusest ja ribakesest sünteetilisest kangast strateegiliste piirkondade ümber.

Tüdrukud kandsid hoopis valget linast hamet ja maani ulatuvat undrukut ning õhanud luhal loogu võttes: “Päeval palav ja parmud, öösel poisid ja sääsed!”

Poiste koha pealt katsun mina, ehkki naised pidavat jääma plikadeks surmani, moka maas pidada, sääskedest ja parmudest aga võin selle suve kogemuste ja läbielamiste põhjal nii mõndagi pajatada.

Linnalähedast jõeäärset külakest tabas sääskede invasioon kogu oma uskumatus õuduses. Vähe sellest, et verejanulised putukad parvede viisi nii juunipäikeses kui ka tuules ja vihmasabinas valusaid äkkrünnakuid korraldasid, jätkus neil tarkust ja jultumust kasutada sissepääsuteena hoone neidki avasid, mis hoopiski suitsu või auru väljapääsuks mõeldud.

Tiivulisi ilmus kümnete kaupa sauna õhutusluugist ja korstnalõõrist. Piisas vaid paotada kaminaust, kui tuba täitus pisikeste nõgiste kuradikestega, kes võidurõõmsalt pinisedes mind, kes ma putukapistete suhtes allergiline olen, kapituleeruma sundisid.

Mu abikaasa tukkus öösiti, kärbsepiits ühes ja puhastuslapp teises käes, sest iga sääse mahalöömisele järgnes verepleki eemaldamine tapeedilt või mööblilt.

Kratsiv rahvahulk

Saabus juulikuumus ja sääskede armee katkestas aktiivse lahingutegevuse, jättes vaid mõne üksiku isendi relvarahu rikkuma. Nende asemele aga ilmusid kirjute tiibadega elukad, kelle torge mõjub nagu noahoop ja hambajälg vajab paranemiseks viinakompressi.

Ja muidugi ei jäänud tulemata ka nood suured hallid parmud, kel kombeks reeturi kombel selja tagant rünnata ja ampsata palakesi kehapiirkondadest, kuhu käsi sügama ei ulatu.

Et ühel päeval osutusid alatud tiivulised eriti agressiivseks, võtsime abikaasaga nõuks mere äärde minna, nautima soolaseid tuuli, lainete laulu ja putukavaba õhtupoolikut.

Eisma kandi pikk rannikuriba kümbles tulikuumas lõõsas, mille paistel õitsesid liiva torgatud värvilised päikesevarjud nagu keskpäevalilled.

Rahvast oli parasjagu, puhkuste aeg ju ikkagi, aga esimesel pilgul paistis, nagu põeks enamik inimestest sügelisi – kes kratsis kaenlaalust, kes nühkis põlveõnnalt, kes kõhvitses ennast tiivanuki kohalt.

Osa seltskonda tammus kummalises rituaaltantsus, puudusid vaid šamaanitrumm ja ümisev joigu­mine. Selle asemel kostsid krõbedad vandesõnad ja heledad plaksud, mis tekivad siis, kui lahtise peoga antud löök palja nahapinnaga kohtub.

Väljunud autost, sain asjale pihta – parmud! Metsatäis, rannatäis parme, iga päevitaja tarvis vähemalt tosin pluss x lendavat koletist! Vehkides kätega nagu tumm leilis, tormasin ummisjalu merre. Et saite nüüd! Aga nad tulid ka sinna järele: tiirlesid ümber pea ja passisid suud vesistades, millal märg, mõrkjate vesikasvudega garneeritud ihu ennast kaldale toimetab.

Keegi heledat verd piiga vehkles ja tõrjus, kiljatas siis heledalt ja viskus kaldalainetesse, kaks soliidset meeskodanikku, ühel neist sõrmejämedune kett kaelas, jagasid endale lakse nagu masohhistid.

Õnnis tunne

Kui nahk pisut tahenenud, julgesin ennast õhkmadratsile laotada, müts löögirelvaks nokka pidi pihus. Päikese käes kippus tukk peale ja otsekui läbi hägu märkasin tuttavat kuju, kes kappas metsasügavusest mere poole niisuguse kiirusega, nagu jookseks amokki. Või kiini, nagu teevad parmudest sõgedaks aetud kariloomad.

Nördinult tegi mu abikaasa teatavaks, et esimest korda elus tuli tal poole pealt katkestada toiming, mille tarvis meesterahvas kükitama ei pea. Süüdi olid ikka need parmud, kes suunanud, lisaks muudele katmata kehaosadele, rünnaku objektile, mis pissimise ajal õhu kätte päästetakse.

Veerandtunnike hiljem võitlesime, vahelduvalt vehkides ja sügades, ennast autoni ning vajusime naerdes istmetele. Milline kogemus! Koduõues – ennäe imet! – tiirutas vaid paar parmu, needki hetkel rahumeelsed ja õhtupäikesest rambed.

Maandusin aiakiigele ja sulgesin õndsustundest silmad, kaasatulnud meri kõrvus kohisemas ja soolane tuul juustes. Mees kappas kiinijooksmise kiirusel paika, kus keisergi jala käib. Ilus ja meeldejääv suvepäev oli!

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles