Mis juhtub “Seitsmeteistkümnenda nuku suvel”? Miks jõuab 44 aasta eest Rakveres mängitud näidend taas lavale? Mis saab, kui püüda peatada aega? Arutleb lavastaja Toomas Suuman.
Tellijale
Toomas Suuman jälgib aja rebenemist
19. september 2014, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See näidend ulatati mulle Rakvere teatris. Et ma selle läbi loeksin. Mul polnud aimugi, et see on siin etendunud. Ma ei oska ennast selle pärast süüdistada. See oli tähtis siis, kui ta oli tähtis, tollel hetkel, neile inimestele ja loodetavasti ka publikule. Teatritegemise ajaloosse ma väga ei klammerduks. Igatahes minuni ta jõudis ja lugesin läbi. Üle hulga aja oli tekst, mis mind puudutas. Kirjutasin teksti, mis oli kirjutusmasinaga tehtud osaraamat, enda jaoks ümber ja viisin sisse kärpeid. Kevadel hakkasime tegema.