Tagasi
foto: Rakvere Teater
William Shakespeare’i “Torm” Hendrik Toompere jr lavastuses algab haaravalt unenäolise reaalsusega. Maagilis-aeglased tormised hetked asetavad nii emotsioonid kui ka ootused kõrgele.
Torm möllab. Inimesed kui ajalised mikrokosmosed vahetavad sõnu ja signaale. Muinasjutt põimub eluga. Tunded ja himud moodustavad selle ühisosa. Ent lagi, mille all lavastus tiirleb, on peaaegu siinsamas ...
Raske võlumantli õlgadelt heitnud Prosperos (Tarvo Sõmer), kes kavatseb oma tütrele Mirandale (Liis Haab) kõnelda nende pereloo, hüpleb isa kestast välja vaba ja nooruslik vaim. Käib vilksti ära silmis ja liigutustes, jättes mantlist vabanemise kerguse õhku virvendama.
Õhuvaim jääb õhku
Sõmer mängib Prospero eaväliseks tegelaseks, rahuarmastavaks, kuid arvamatuks, andestavaks (ehk isegi märterlikuks viimases stseenis - teadlikuna, et selles seltskonnas tema silm koduranda küll ei näe), kuid jõulise karakteriga tüübiks, kellel kõik on võimalik. Aga üksnes võimalik.
Sel puukoortest ja rontidest kaetud saarel (kiidusõnad kunstnik Riina Degtjarenkole!) külitava tormist murtud mastikorvi ees, ning varjuteatrina pisut ka taga, veeretab sekundeid unenäolisus, kus lõikuvad inimlike kirgede liinid elluäratamisest roimakatseteni, armastusest raevu ja põlguseni.
Õhk on täis kirgi nagu Shakespeare’il ikka. Ja parem on, kui neid ei käristata ribadeks.
“Tormis” kohe kindlasti ei käristata, koheldakse pigem huumoriga vooderdatud siidkinnastega.
Tegelastel on kellad randmel. Ent ei ajal ega kellal teki mingit tähtsust, vajadusest rääkimata. Kellad kui kujundid vaikivad kangelaslikult lõpuni.
Laevaseltskonda, kes maalilistest uppunupoosidest taas elule virgub, on vürtsitatud groteskimaiguga ning läbivalt antud pea kõigile paarilauselisi intonatsioonilisi kõrvalhüppeid.
Need ärakäimised hoiavad vaimu virge, ei lase uppuda unenäkku, vaid hoiavad õhus teist tasandit.
Eriti kõnekad on Toomas Suumani vana ausa nõuniku Gonzalo suhtumised ja talupojatargad torinad, ent atmosfääritäpne on kogu mees- ja naiskond ning terve esimene vaatus.
Saarel ekslevat laevaseltskonda iseloomustavad selged rollijoonised. Erni Kase külmade allhoovustega Naapoli kuningas Alonsos domineerib õela silmaläike ja pirtsakuse kõrval halemeelne isa.
Velvo Väli ristisoldatliku Antonio naer, ülbe hoiak ja kõnetoon kõnelevad reetlikkusele panustavast kontsentreeritud südametust võimuihast, mis õhutab saatuslikult teotsema kuningas Alonso lapsemeelset ja pudikeelset venda (Marko Leht).
Metsik ja koletu ori Caliban (Peeter Rästas) saab esitada mõnedki uhked soolod, kuid olemuselt jääb ta miilustavaks veinilembeseks kiisuks ja lihtsameelseks kollikeseks.
Koos narr Trinculoga (Kertu Moppel), kelle osa jääb lavastuses ebamääraseks, moodustavad nad esialgu kummalise looma (mis pakub eriti nalja nooremale vaatajale) ning trios purjus flegmaatilise teenri Stephanoga (Eduard Salmistu) koomikast nõretava kolmnurga, triangli.
Ehkki joodikute lustakasnutikad jauramised on mängitud nüansirohkelt, hakkab lavastus nendes stseenides ometi ilmutama venivuse märke. Või pole vaatajal lihtsalt nii palju empaatiat selle endast ära oleva seisundi suhtes.
Lauri Kaldoja õhuvaim Ariel (milline häbematus on olnud sellele nimele igavene pesupulbriplekk külge panna!) astub lavale kui tegus teener, kel kibeleb vabanemine kontides.
Ta on sedavõrd olemas ja nähtav, et Prospero pidevad soovitused veel nähtamatuks jääda, kõlavad pigem hertsogi soovkujutlustena. Arieli ilmumised ja kompromissitu teenistusvalmidus Prospero nõudmiste suhtes jäävad lavastuses kuidagi õhku. Aga eks ta ju õhuvaim olegi.
Kaldoja loodud helikujundus ja laulud muudavad õhustiku tihedaks ja painavalt muinasjutuliseks. Muusika pakub üllatusi kogu lavastuse vältel, tikkumata liigselt esiplaani, kuid jäämata õhustiku olulise komponendina märkamatuks.
Armastajapaar Miranda (Liis Haab) ja Ferdinand (Mait Joorits) moodustab stiilselt jabura dueti – nagu armunud enamasti.
Miranda kui vampiirlikult sülfiidne ja kompimismeelt kõigile teistele meeltele eelistav sirgjooneliselt jõuline näkk-neidis ja habras blond melanhoolne õilsameelne prints, kes õnneliku kallima tormaka käe läbi aina pikali lendab, nägu jätkuvalt õnnis, on kui vastandite tõmbumise kuldnäide.
Miranda oma lõplikus ja kõikeületavas kirglikkuses näikse kohati lavastuse kohutavaim tegelane, kelle raevu või kire alla sattuda võiks olla suisa eluohtlik, arvestades, kuidas ta kännu kui haokoo kaenlasse asib ... Mait Jooritsal pole rolli hapras helesinisuses just palju mänguruumi, ent olemasolev on sisukalt täidetud.
Nümfidena on Natali Lohk ja Maarika Mesipuu võluvalt sünkroonsed, samas isiksuslikud - nähtavad ja rõõmsalt kaasamängivad, aga ka piisavalt äraolevad ja salapärased või hoopis vallatult tõelised. Avastseen nümfide-kaptenitega on haarav. Teise vaatuse kordussooritus ei jõudnud paraku mõtet pidi kohale.
Haralised variatsioonid
Pangakoodile, mille unustamist lubas lavastaja, ei tulnud küll meelde mõtelda, ent meenutada oleksin seda pärast võimsa alguse mõju hajumist kindlasti suutnud.
Teine vaatus tundus haraline. Nagu oleks “Torm” läinud tormivarju, kordunuks variatsioonidena juba nähtu või kogetu. Ehkki lugu läks edasi, üks mis kindel. Sest vaatamata kogu joodikluse naudingulisele eksponeerimisele oli vaja ka põhiliinid kokku viia.
Kogu seda kummalist ja unenäolist seltskonda ning küllap ka ajastuid ja inimkonda ühendavad tunded. Ja unenäod. Ikka seesama valu ja iga, kirg ja võim, armastus ja nauding. Ka andestus, mida suudavad kogeda õilsamad hinged. Selles võib peituda hingerahu. Isegi juhul, kui see pole väljapääs.
Hõõrud “Tormist” ärgates silmi. Nagu need seal rannal. Maru ei tulnudki. Ja õhuvaim on ka vabaks lastud.
• William Shakespeare’i “Torm”.
• Lavastaja Hendrik Toompere jr (Eesti Draamateater).
• Kunstnik Riina Degtjarenko (Eesti Draamateater).
• Tõlkija Peeter Volkonski.
• Mängivad Tarvo Sõmer, Liis Haab, Lauri Kaldoja, Peeter Rästas, Mait Joorits, Velvo Väli, Erni Kask, Marko Leht, Toomas Suuman, Kertu Moppel, Eduard Salmistu, Natali Lohk ja Maarika Mesipuu.
• Esietendus 26. juunil 2010 Rakvere teatri väikeses saalis.
