Toomas Suuman jälgib aja rebenemist

Inna Grünfeldt
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kirjanik ja lavastaja Toomas Suuman.
Kirjanik ja lavastaja Toomas Suuman. Foto: Marianne Loorents

Mis juhtub “Seitsmeteistkümnenda nuku suvel”? Miks jõuab 44 aasta eest Rakveres mängitud näidend taas lavale? Mis saab, kui püüda peatada aega? Arutleb lavastaja Toomas Suuman.

See näidend ulatati mulle Rakvere teatris. Et ma selle läbi loeksin. Mul polnud aimugi, et see on siin etendunud. Ma ei oska ennast selle pärast süüdistada. See oli tähtis siis, kui ta oli tähtis, tollel hetkel, neile inimestele ja loodetavasti ka publikule. Teatritegemise ajaloosse ma väga ei klammerduks. Igatahes minuni ta jõudis ja lugesin läbi. Üle hulga aja oli tekst, mis mind puudutas. Kirjutasin teksti, mis oli kirjutusmasinaga tehtud osaraamat, enda jaoks ümber ja viisin sisse kärpeid. Kevadel hakkasime tegema.

Näidend on kirjutatud 50ndate lõpus Austraalias. Seal ta ka esietendus ning seda peetakse austraalia sõnalavastusteatri üheks märgiliseks sündmuseks. Hiljem tehti sellest film. Anglosaksi teatriilmas lavastatakse seda tihti tänase päevani.

Meie pole anglosaksid ega ela Austraalias, aga inimeste lugu on seal minu jaoks sees. Ja inimeste lood mind huvitavad. Selles näidendis on kirglikult ja õrnalt, lootusrikkalt ja lootusetult kõnnitud mööda inimeste radu. Kui oskaksin võtta kokku ühe-kahe lausega, mis rajad need on, siis mis mõtet oleks üldse looga tegelda või teatrisse tulla, kui selle võib lihtsalt ära öelda.

Kui rääkima hakata, siis see jutt võiks sobida mitme mu enda mängitud rolli ja lavastusega, väga paljude näitlejate ja lavastajate lugude juurde. Ja mitte ­ainult teatrisse, vaid mujale ka – romaani, maalikunsti, helisse. Inimesed oma ajas. Kogu antud aeg on inimeste aeg. Inimesed on selles hetkes ja ajas sees. See aeg mõjutab neid, nemad omakorda oma aega.

See lugu on minu jaoks väga moodne. Kõige paremas mõttes ütlemata moodne lugu. Samas oleks see lugu võinud juhtuda 2000 aastat tagasi, ja kui inimkond kestma jääb, siis miks mitte 2000 aasta pärast uuesti. Ümbrus, rõivastus, sotsiaalsed žestid ja tehnoloogia muutuvad, inimene viimase 2000 aastaga eriti muutunud ei ole. Kui kiiresti ta edasi muutuma kipub ... Võib-olla see ei ole üldse inimeste otsustada. Võime rääkida inimloomusest, aga kuna oleme inimesed, pole meil võimalik end inimloomusest väga kõrvale tõsta ja me väga täpselt ei tea.

“Seitsmeteistkümnenda nuku suvi” – pealkirigi ütleb ära, et enne seda võis olla kuueteistkümnenda ja viieteistkümnenda ja neljateistkümnenda ja nii edasi suvi. Ja kunagi oli esimese nuku suvi. On ajaperiood, mis mahub kuueteistkümnesse aastasse. Nüüd on seitsmeteistkümnes. Miks see suvi siis eriline on?

Toimub midagi väga tavalist: poisid ja plikad on kokku saanud, on olnud noored ja teineteisele ütlemata sümpaatsed. Nad on saanud ka järgmisel ja ülejärgmisel suvel niimoodi kokku. Poisid töötavad kokkusaamiskohast väga kaugel, lõikavad suhkruroogu Austraalia päikese all. Seitse kuud on ära, viis kuud on Melbourne’is, puhkavad. Siit on kohe mürtsti! link tänapäevasesse Eestisse: meil on samamoodi. Minu jaoks see nõnda tähtis ei ole, aga see seos paratamatult tekib, et meil käivad inimesed Soomes tööl, pered on üksi. Ma ei saa eitada seda seost, see seos on paratamatult olemas.

Austraalias oli see 50ndatel-60ndatel niimoodi. Meil vahepeal aeg seisis, meieni jõudsid need asjad hiljem. Meie inimesed käivad teistes riikides tööl, kuna seal saavad nad rohkem palka. Austraalia tarnis peale sõda väga palju suhkrut, kasvatati palju suhkruroogu ja mehed teenisid väga head raha kodudest eemal. Austraalia on manner, seal ei pidanud teise riiki minema.

Nüüd noodsamad noored inimesed, ilma et nad oleks seda teadlikult teinud, tegid midagi ajaga ja iseendiga selles ajas. Selline suve veetmise viis, selline elulaad, eluvorm, see tundus väga ahvatleva ja ainuvõimalikuna ühel hetkel, nii et nad lõid oma reaalsuse ja hakkasid ühte hetke venitama, unustades ära, et see venitatud aeg on laenatud aeg – ühel hetkel läheb ta nii õhukeseks, et ta rebeneb. Ja et see rebenemine toimub järsku. Pingutad, pingutad, pingutad ja kõik on ikka veel imehästi ja äkki – raksti! Ja ei ole enam mitte midagi. Varuvarianti, kuidas nüüd edasi elada, ka ei ole. Aja rebenemisele ei ole mõeldud. Aeg on ometigi läinud mööda. Aeg ei ole olnud paigal.

Nad püüdsid end hoida muutuste eest, kaitsta selle väljavenitatud hetkega nende muutuste eest, mis tundusid igavad, rumalad, tüütud, segavad. Nüüd on need korraga siin ja praegu ja nendega tuleb toime saada. Järsku saan aru, et ma ei ole 18 ega 17, vaid olen 36. Pean hakkama saama sellega, kes ma ise olen, mida ma ei ole tahtnud kogu möödunud aja jooksul endale tunnistada.

See on nüüd lugu filosoofiliselt ja kujundlikult ära räägituna. Inimesed selles loos on suurepärased inimesed, nagu inimesed enamjaolt kõik on. Nad ei tegele selliste probleemidaga. Ja nüüd järsku peavad tegelema, olemata selleks valmis ja omamata ettevalmistust.

Iga päev on tänapäev. Iga hetk on praegune hetk. Nõnda oli see 500 või 1343 aastat tagasi. Tolles hetkes nonde inimeste jaoks oli see hetk praegune hetk. Ja too päev oli tänapäev, kus nad pidid hakkama saama. Nad olid rõõmsad ja vahel kurvad ja lootsid ja olid lootusetud. Nõnda nagu meie praegu siin.

Ajasse kinnijäämise teema tundub meile aktuaalne, sest me elame praegu. See on Fausti teema: oo, õnnis hetk, oo, viibi veel ... Sest seda hetke ma tahaksin hoida, ma ei taha teda käest ära anda.

Mingite kavalate võtetega mõnda aega äkki õnnestubki ennast ära petta, et ta ongi siin, praegu ja kogu aeg. Siis, sellel hetkel, kui arvad, et nüüd ongi käes, olengi ära petnud aja, siis ... See on natuke absurdne ja kurblooline, naljakas ka natuke.

Kahe esietenduse õhtu

Toomas Suuman, samal ajal kui lavastate suures saalis “Seitsmeteistkümnenda nuku suve”, valmib Raivo Trassil väikeses saa­lis lavastus teie näidendist “Viimase öö õigus”. Kas olete pilgu peale heitnud või autorina mõne soovituse öelnud?

Ei-ei! Andsin näidendi üle teatrile. Sain ühele mind väga huvitanud teemale ühe vormi antud. Näidendi vormi sedapuhku. Mind huvitavad praegu muud asjad. Ma ei viitsi sellesse aega kinni jääda.

Mingi osa sellest teemast, mis näidendis sees, huvitab mind ikka edasi ja mul on kaks ideed pooleli. Tahaksin nendega nüüd tegelema hakata.

Palju jõudu näitlejatele ja lavastajale, kes “Viimas öö õigusega” tegelevad. Oleks ju tore, kui inimestele meeldiks, aga mina midagi garanteerida ei saa.

Olen näidendi üle andnud, ja kuna ma seal kaasa ei mängi, on mu mõtted üsna mujal. Ma ei tähtsustaks enda osa üle. Tähtis on, et inimesed saali tuleksid ja lugu neile huvi pakuks.

Kummas saalis olete ise sel õhtul, kui esietenduvad need kaks lugu?

Olen teatrimajas. Vist ei ole kummaski saalis. Ma ei ole oma esietendusi saalist vaadanud.

Ka kontrolletendusi vaatan valgustaja juurest. Ma ei saa midagi enam muuta, inimesed juba vaatavad.

Ma pean selle teadmisega leppima, kas see mulle meeldib või mitte. Ei saa tormata kuhugi ja ütelda, et teeme nüüd kõik ümber. Pean usaldama nüüd näitlejaid ja võib-olla iseennast ka.

Kindlasti olen närvis, aga olen õppinud selle närviga toime tulema. Ma ei soovi kummagi esietenduse puhul ennast tähtsustada ja – hoidku taevas! – üle tähtsustada.

Teater on need asjad niimoodi sättinud, ja kui seda sooviti, siis miks mitte.

TEATER

  • Ray Lawler “Seitsmeteistkümnenda nuku suvi”. Austraalia leitsak kolmes osas.
  • Lavastaja Toomas Suuman.
  • Kunstnik Kristi Leppik.
  • Osades Ülle Lichtfeldt, Natali Lohk, Silja Miks, Anneli Rahkema, Peeter Rästas, Tarmo Tagamets, Heigo Teder või Imre Õunapuu.
  • Esietendus 19. septembril Rakvere teatri suures saalis.
Kommentaarid
Copy
Tagasi üles