Triin Rebane: “Mõtlesin, et soemüür võiks läbipaistev olla”

Kristi Ehrlich
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Natuke emotsiooni ajel välja öeldud soov saada korstnapühkijaks viiski Triin Rebase mööda katuseid käima.
Natuke emotsiooni ajel välja öeldud soov saada korstnapühkijaks viiski Triin Rebase mööda katuseid käima. Foto: Marianne Loorents

Triin Rebane läks töötukassasse ja lubas oma salajase soovi, mida ta tegelikult teha tahab, avaldada ainult sel juhul, kui töövahenduskonsultant naerma ei hakka. Naerupahvakut ei järgnenud, kui Rebane oli teatanud, et soovib korstnapühkijaks saada.

Oma elus mitut ametit pidanud Triin Rebane töötas viimati Vinni spordikompleksis basseiniadministraatorina, kuid mõte korstnapühkija ametist oli tal kuklas tiksunud juba kolm aastat. Kuigi ta teadis, et üldiselt peetakse seda meestetööks. Ja ega töötukassa Lääne-Viru osakonda samme seades polnud tal plaaniski oma salajast soovi kõva häälega välja öelda, aga kui Inga Rebane ikka küsis, mida naine TEGELIKULT teha tahab, ütles Triin Rebane viimaks – korstnaid pühkida.

“Kaks esimest kursusepäeva möödusid klassiruumis nii, et ma ei saanud mitte sõnagi aru. Meid oli seitse koolitatavat, peale minu kõik mehed,” meenutas Triin Rebane esimesi raskeid samme unistuste ameti omandamisel. Ja kuigi ta oli ainus õrnema soo esindaja, suhtuti temasse kui võrdsesse. Endised kursusekaaslased on nüüd tema head sõbrad.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles