Ma ei tea, miks ma sinna tegelikult üldse läksin – oli see uudishimu või mingi teatud masohhism, igatahes sammusin selles kuldses sügispäikeses ka mina nõlvast üles.
Kohale jõudes sain aru, et siin ei ole võimalik erapooletuks jääda, seda lihtsalt ei lubata. Esimene ja vist kõige enam häirinud asjaolu oligi see, et ma pidin valima poole. Neil tundidel ei olnud sellel platsil ruumi aruteluks ega argumentideks, oli vaid jagunemine “meieks” ja “teieks”. Olen arvamusel, et praeguses pisut ärevas välispoliitilises olukorras peame püüdlema maksimaalse rahvusliku ühtsuse poole. Seega ei suuda ma mõista seltskonda, kes külvab mingit kummalist rahvuslikku vastuolu ja vaenu.
/nginx/o/2018/01/09/7473077t1hde49.jpg)
