Inimloomusesse on peidetud palju salasoove ja kirgi ning iialgi ei või teada, milline neist kord võimust võtab. Kui 11. oktoobril 1924 tollases Mõisaküla alevis ilmavalgust näinud Eduard Leppik noorukina kruustangide taha aastateks rauakolakat viilima oleks jäänud, olnuks see tol ajal asjade normaalne käik. Rauatööle pääsesid vähesed, enamikust said pastlakandjad ja juhutöölised.
Aga Eduardi loomusesse olid kodeeritud teistsugused soovid. Kuigi ta oli veel 1939. aastal algkooli lõpetades täielikus teadmatuses ees ootavast tulevikust, oli midagi tema hinges siiski idanema pandud. Selles, et ta kolmandas klassis ladusa lugemiseni oli jõudnud, olid suured teened jutuvestjast vanaisal ja ettelugejast emal. Lugemispraktikat andis ajakiri Laste Rõõm. Luuletused ja lood köitsid poissi niivõrd, et 5. klassis said tal juba “omad salmid” paberile pandud.