Lahemaal Võhma külast Uusküla poole sõites võib pisikeste kruusateede ääres ootamatult näha kenasti hooldatud karjamaid, mis üksteisest eraldatud kiviaedadega jätavad mulje, justkui aeg oleks aastasadu tagasi liikunud.
Õuntemaiad lihaveised sõid vanad kivihunnikud puhtaks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Keegi ei ole siiski pidanud pikki päevi karjamaal vikatiga niitma – kaks inimest on hoopis otsustanud neid maid lihaveiste abil taastada. Diana Pärna ja tema abikaasa Arno ostsid esimesed limusiini tõugu lihaveised 2011. aastal. “Ei teagi täpselt, miks me nii otsustasime, ju sai elus üks periood otsa ja mõtlesime abikaasaga, mida me teha tahaks. Midagi pole öelda, mulle lihtsalt meeldivad loomad,” arutles Diana Pärna, kes varem juhtis 11 aastat Arkna piimafarmi. “Selge oli see, et lüpsma me ei taha hakata ja meie maade pealt piimatoodangut eriti ei tule ka. Nii valisimegi lihaveised.”
Nüüd hooldavad neli karja Lahemaa poollooduslikke kooslusi. Viimased on tekkinud inimese ja looduse koosmõjul aastasadu tagasi. Arvatakse, et Lahemaal sai põllumajandus alguse 7.–8. sajandil. Enamik vanadest põldudest ja karjamaadest on võssa kasvanud ning Diana ja Arno Pärna juhitava OÜ Lahe Maamees veised neid nüüd taastavad.
“Et Lahemaal on inimasustus olnud väga kaua, ja nagu Valter Lang on öelnud: muld mäletab kõiki neid inimesi, keda ta on toitnud, siis peaks neid kooslusi ikkagi hoidma ja säilitama,” põhjendas perenaine. Ja ümberkaudsete maade korrastamine ongi nende põhiline eesmärk.
Maa on Võhma küla kandis aga kehvake, mistõttu teravilja pole mõtet seal kasvatada, ja et piimalehm ka palju piima ei anna, siis ongi lihaveised ja lambad ainsad, keda seal pidada tasub.
Kuid ainult looduslikult karjamaalt saadavast rohust ei piisa ka veistele. “See täidab kõhu ära, kiudu nad saavad, aga energiat on vähe,” selgitas Diana Pärna. Niisiis lähevad veised sügisel uuendatud rohumaadele, et ammlehmad enne talve õigesse konditsiooni saaks. Seal söövad ammed värsket rohtu, et ära toita oma ligi pooleaastane vasikas.
Looduslikel rohumaadel karjatatavate loomade lihakus ja liha rasvasisaldus on madalamad kui nuumasööda peal olevatel lihaveistel. Pealegi on poollooduslike rohumaade hooldamise põhimõte ka see, et loomad peavad sööma neidki taimi, mida nad ei taha, näiteks angervaksa, nõgest. “Selle tõttu, et lehm saab vähem süüa, jätkub tal vasikale vähem piima ja järglane kasvab aeglasemalt,” seletas naine. Nii on ka loomast saadav tulu poole väiksem. Palju aitab neid seejuures poolloodusliku koosluse hooldamise toetus.
Majanduslikust seisukohast võiksid nad veiseid kultuurrohumaal kasvatada, aga praegu tegutsevad nad patriotismitundest. “Mulle meeldib, et elame Lahemaal. See on meie viis kodukohas ümbrus kaunimaks muuta,” teatas perenaine rõõmsalt ja lisas, et nii hakkab välja paistma kaunis maastik, näiteks kivihunnikud ja puudesalud.
Ka mõisaaegsed kiviaiad on jälle inimsilmale näha, sellele on suuresti kaasa aidanud Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK), kellelt OÜ Lahe Maamees maid rendib. “Osal maadest pole juba 40 aastat loomi karjatatud ega heina niidetud. RMK lõikas eelmisel talvel sealt võsa ära ja ka kiviaiad puhastati välja. Nüüd pääsevad veised ligi ja söövad ära uued pajuvõrsed,” kirjeldas Diana Pärna.
Üleüldse elavad limusiinid sageli kellelegi teisele kuuluval karjamaal. Selleks on OÜ Lahe Maamees teistelt maaomanikelt maad rentinud, sest enda maast ligi 150 loomale ei piisa, nii on kasutuses umbes 500 hektarit maad. Kohalikud elanikud on veiste suhtes pigem positiivselt häälestatud ja need, kes oma maa rendile andnud, rahul, et maa saab uuesti korda.
Aga on ka neid, kes oma maid kasutada ei anna või küsivad väga kõrget renditasu. Mõni eakam inimene loodab, et ta oma lapsed tulevad maad harima, teine jälle sooviks sel juhul põllumajandustoetust endale saada, kolmandad kardavad rendilepingut, arvavad, et sel juhul nad ongi maast ilma. “Kohalikud inimesed ikka tahavad, et maa kasutuses oleks. Kõige rohkem on olnud probleeme kaugete pärijatega, kes pole siia kunagi jõudnud. Aga kui me nad üles otsime ja maad rentida soovime, siis nad tahavad oma kinnisvara pealt teenida ning küsivad põhjendamatult kõrget tasu,” rääkis naine.
Niisiis ei ole ühe maalapi hooldamine kõige lihtsam töö, sest pealtnäha üks suur karjamaa võib tegelikult kuuluda viiele omanikule. Poolloodusliku koosluse hooldamine ei olegi ainult loomade karjatamine.
Tihedamini võsastunud alad tuleb võsast puhastada. Ja okastraati on Pärna pere saanud korjata kümneid kilomeetreid. Teeäärsetel karjamaadel algab kevad autoaknast väljalennanud prügi koristamisega. Õnneks on Dianal ja Arnol abiks väga toredad ja töökad lapsed ja lapselapsed.
Lahe Maamehe üks kari tegeleb ka maismaa tagasivõitmisega pilliroolt ehk hooldab mereäärset ala. “Mõned inimesed kardavad, et lehmad on mere ääres ja reostavad merd. Tegelikult reostab seesama lagunev pilliroog hoopis rohkem,” ütles perenaine.
Ta selgitas, et pillirool on suur biomass, mistõttu lämmastiku emissioon Läänemerre on märgatav. Veis kasutab pilliroos sisalduvaid toitaineid piima ja liha jaoks ära ning tema väljaheites on lämmastikku palju vähem. “Kahjuks on Eestis uuringud tegemata, mind see väga huvitaks,” tähendas naine. Lisaks tulevad roost puhastatud rannaniidule kevadel rändlinnud sööma. Sellega väheneb rändlindude tekitatud kahju taliviljapõldudel.
Limusiini tõugu veised olevat pelglikud, aga Pärnade kasvatatavad loomad on väga sõbralikud. Eriti maiad on nad õunte peale, millega perenaine sügiseti veiseid kostitab. “Kui sa ise loomaga iga päev suhtled, siis pole vahet, mis tõugu ta on,” leidis Diana Pärna, kes käibki iga päev karja juures ja peale jootmise jälgib ka loomade tervist.
Kõik loomad ei ole karjas aga puhtatõulised, sest alguses sai päris palju ristandloomi soetatud. “Õige on kasvatada ikkagi puhtatõulist looma, ristandid ei ole nii lihakad,” sõnas ta.
Suve jooksul söövad veised mitmel karjamaal: kui üks tühjaks söödud, viiakse nad järgmisele. Tavaliselt taastub maa umbes kuu ajaga, niisiis käivad loomad ühel karjamaal mitu korda.
Talvel elavad nad laudas, kus ninaesiseks silo ja hein, vasikad ja nuumaloomad saavad ka jõusööta. See aasta on ilmselt viimane, kui nad veel praegusesse lauta mahuvad, sest kari muudkui kasvab. Uuel aastal peaks poegima 65 ammlehma. Ja kui lumi ära sulab ning rohi rohetama hakkab, lähevad limusiinid jälle karjamaarõõme nautima.