Kohtasin üle hulga aja üht vana tuttavat. Vahepeal on ta jalust ära jäänud ja ootab nüüd, millal minna puusaoperatsioonile.
Repliik: Millest sa unistad?
5. august 2010, 08:05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rääkisime maast ja ilmast ning siis ütles ta muu jutu sees: “Tead, Aarne, ma näen igal öösel und, kuidas saan jälle keppideta käia.”
Võin vaid ette kujutada, milliseks pettumuseks kujuneb tema igahommikune ärkamine, kui puusas taas valu tulitab. Kunagi oli ta päris kõva jalgpallitreener.
Seetõttu pani see jutuots mind lausa võpatama.
Mõtlesin ruttu, mida mina unes näen. Sageli seda, kuidas lennuk kukub põllule ja mina jõuan sinna esimesena, et eksklusiivne lugu teha, näiteks. Mida veel? Suurt hulka raha, kaugeid reise … Aga see sõber annaks kõik ära, et jalad alla saaks.
Aga see on ju nii inimlik - ei kipu inimene hindama asju, mis tal käes on, vaid mõtleb neile alles siis, kui kõik on läinud.