Karu pistis nahka 400 kilo mesilaste talvesööta

Kristi Ehrlich
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hoolimata suurest hävitustööst, mille käigus on saanud hukka mesilased ning hävinenud kõik tarud, vaatab Tarmo Teetlok avanevat vaatepilti üpris rahuliku meelega.
Hoolimata suurest hävitustööst, mille käigus on saanud hukka mesilased ning hävinenud kõik tarud, vaatab Tarmo Teetlok avanevat vaatepilti üpris rahuliku meelega. Foto: Marianne Loorents

Mesinik Hillar Teetlok tegi üleeile rutiinset kontrollkäiku oma mesitarude juurde, kui avastas, et Veltsi tee läheduses metsaservas on üksteist taru rüüstatud. Kutsumata külaline oli jätnud visiitkaardiks maha ka väljaheitehunnikud.

“Jube pilt, istusin veerand tundi taru katusel, käed ja jalad värisesid,” meenutas 33 aastat mesiniku ametit pidanud Hillar Teetlok üleeile avanenud vaatepilti. “Nende aastate jooksul on mul maksimaalselt viis-kuus taru korraga lõhutud, aga nüüd on tehtud puhas töö.”

Õnnetus on seda suurem, et rüüstatud tarudest mahutas igaüks kaks peret – kõik 21 peret hukkusid. Et tegemist oli noorte peredega, panustati nende järgmise aasta saagile. Nüüd jääb saamata vähemalt 40 kilo mett, kui mitte rohkem.

Kui suur võib rahaline kahju olla, perepoeg Tarmo Teetlok veel hinnata ei osanud, kuid ütles, et kõik mesilased olid ravitud ja varustatud talvesöödaga, mida oli kokku umbes 300–400 kilogrammi suhkrulahust, ning ühe taru väärtus on umbes 200 eurot.

Hillar Teetloki sõnul ei olnud tarud muidugi esimeses nooruses, aga oleksid veel käinud. “Nüüd on jaanitule materjal,” lisas ta positiivseks jäädes.

Isa ja poeg arvasid, et mesikäpp on rüüstetööd käinud tegemas viimase paari nädala jooksul, sest kui kaks nädalat tagasi mesilastarusid kontrolliti, oli kõik korras. Et sügis on juba üsna kaugel, siis iga päev enam tarusid ei vaadata.

“Pidi ikka isu olema,” sõnas Hillar Teetlok, imestades selle üle, kui suure koguse talvesööta mesikäpp nahka pistis. Isukalt kõhtu täitnud karu oli isegi kärjed ära söönud. Vaid üksainus oli järele jäänud, kuid seegi suure käpaga puruks astutud.

Veel pani mesinikku üllatama karu käitumismuster. Metsaelukas oli tarud pikali lükanud, nii et nende katused lebasid maas kõik ühel joonel, moodustades peaaegu sirgelt jooksva rea. Vaid viimased tarud olid pilbasteks löödud. Samuti oli karule ette jäänud üks mänd, mida ta oli püüdnud maast lahti kangutada, ja üks vana pehkinud känd, millest pool oli peeneks tehtud. Metsaalust katsid laialipillutatud kärjeraamid.

Varemgi karu saagiks langenud tarusid näinud Tarmo Teetlok rääkis, et tavaliselt on kolm võimalikku viisi, kuidas mesikäpp tarule läheneb.

Ta kas tõstab katuse pealt ja võtab kärjeraamid välja nagu inimene, lööb taru pilbasteks või lükkab taru selliselt pikali, et mesilindude lennuava jääb vastu maapinda ja mesilased välja ei pääse. Aga selles, kuidas nende tarude kallal oli käidud, on midagi enneolematut.

Kui mööda metsaalust laiali pillutatud tarud kutsumata külalisest veel vähe märku andsid, siis ohtrad väljaheitehunnikud selles enam kahelda ei lasknud. “Ühte hunnikusse õnnestus üleeile isegi sisse astuda,” märkis Hillar Teetlok naerdes. Ta ütles, et ei mõista, kuidas nii väikses metsatukas karu üldse tegutseb. Metsatuka taga, mille veerel tarud paiknesid, on omanikud lageraiet teinud.

“Karu hävitas siin tarud ära ja võtab nüüd ette järgmise koha ning jätkab nii kaua, kui talveunne jääb,” lausus mesinik, lisades, et mesikäpp on jõudnud juba järgmiste tema perele kuuluvate tarude juurde, neist kaks rüüstanud ja värske käpajälje maha jätnud. Kuhugi varjulisemasse paika ei saa tarusid ka enam viia, sest mesilased valmistuvad talveks ja kolimine ei mõjuks neile hästi.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles