Mõne mehe argipäev: armunukesed, öövaatlusseadmed, läbi torgatud rehvid

, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lõhe.
Lõhe. Foto: Kunnar Klaas

“Kui kusagil valgust näed, hoia puu taha varju,” hoiatatakse mind, kui kottpimedat metsateed mööda peaaegu kobamise peale hirmvaikselt jõe poole hiilime.

Esimesel mehel on küll öövaatlusseade, aga taevas on nii tume, et meetri pealt on mul juba keeruline tema sabas püsida. Metsa vahelt välja saades hakkab silm üht-teist seletama. Siiski tuleb peaaegu kättpidi üle kõikuva rippsilla ronida. Ja selle juures ei tohi unustada vaikimist. “Kui nüüd keegi kusagilt võsast välja hüppab, ei suuda ma küll vait olla,” taban end pidevalt mõtlemast.

Kõlab nagu action-film, tegelikult on tegu kalainspektorite argipäevaga. Või noh, õigemini ööga. Ometi pole see töö eriti argine ja seda just pimedal ajal. Päev, mil retkel käime, on viimane, kui Selja jõest veel kalastuskaardi alusel lõhet ja meriforelli võib püüda.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles