Digiajastu seab maakinod raskete valikute ette

“Mingi alternatiiv meil ju on, aga päris digikino me näidata ei saa,” lausus  Tapa kultuurikoja haldusjuht Arvo Silla, kes on Tapal filminäitamise eestvedaja.

Alternatiiviks on blue-ray-tüüpi digifilmi näitamise seade, kuid blue-ray-plaatidel liigub üha vähem filme. Eesti filmid ja ka suure hulga Euroopa päritolu filme saab Silla Tapa rahvale ära näidata, kuid selge suund on sinnapoole, et üha rohkem uusi filme salvestatakse päris digitaalselt, ja see nõuab spetsiaalset esitustehnikat.

Silla sõnul maksab üks digitaalne projektor 40 000 kuni 60 000 eurot. “Meie saaksime ehk pisut odavamalt hakkama, sest digitaalheli on meil olemas, kuigi vajaks uue seadme puhul ümberseadistamist,” kõneles ta.

Arvo Silla ütles, et riik toetab küll filmide tegemist, kuid nende näitamiseks raha eriti anda ei taha.

Tapa kultuurikoda pole tema hinnangul veel väga hullus olukorras ning on lootust, et riik siiski millalgi rahakraanid avab ning rahvamaju digitaalse kinotehnika ostmisel toetab.

“Tapa vald on suur ja jaksab ilmselt omaosaluse panustada, väikestel valdadel käib see kindlasti üle jõu,” sõnas Silla. Ta eeldas, et omaosaluse suuruseks võib kujuneda 20–25 protsenti tehnika maksumusest ehk kuni 15 000 ­eurot.

Filmide näitamine Tapal tasub ennast ära, sest publikut jätkub. Eriti hästi lähevad Silla sõnul Eesti filmid, aga vaadatakse muudki. Kommertsfilme väikestes kinodes aga näidata ei saa, sest levitajad neid lihtsalt sinna ei anna. “Piraatlusega me aga ei tegele,” põhjendas Arvo Silla, miks maakinodes kassahitte ei näe.

Kadrina rahvamajas näidatakse filme vana 35 mm projektoriga. Rahvamaja juhataja Helena Mägi rääkis, et näidatakse ainult lastefilme, sest täiskasvanud rahvamajas filme vaatamas käia ei taha.

“Aga pikka pidu meil ei ole, sest levitaja sõnul ehk paar filmi on veel lindil tulemas, rohkem enam mitte,” lausus Mägi.

Lastefilmide näitamiseks Kadrina rahvamaja uut tehnikat soetada ei kavatse, sest filmidele pääseb igaüks suhteliselt kergesti ligi. Küll jätkab tegevust filmiklubi Kadrina raamatukogus, kus liikuvaid pilte vaadatakse väikeselt ekraanilt.

Publikut on napilt ka Laekvere rahvamajas, kus juhataja Õilme Lainesaare sõnul istub ühel seansil paarikümne vaataja ringis. “Viimati näitasime “Kirsitubakat” ja siis oli saalis 19 inimest,” meenutas Lainesaar.

Laekvere inimesi käivat kinos kolm-neli, ülejäänud sõidavad kohale Simunast või Väike-Maarjast. Laekvere rahvamaja tellib filme Kinobussi kaudu ning valdavalt näidatakse kodumaiseid filme, sest muud tehnika suurt ei võimalda.

Rakvere teatrikino on analoogses seisus Tapa kultuurikojaga, sest kasutab filmide näitamiseks blue-ray-tüüpi seadet.

“Elame uue kinomaja ootuses ja seetõttu ei ole ka püüdnud esialgu tehnikat uuendada,” selgitas sihtasutuse Rakvere Teatrimaja juht Velvo Väli. Kuni uut maja pole, näidatakse teatrikinos neid filme, mida on võimalik blue-ray-plaadil kätte saada.

Uude kinomajja tulevad aga Väli sõnul ka uued seadmed, mis võimaldavad esitada kõiki filme.

Kinomaja ehituseks korraldatud riigihankele laekus kaheksa pakkumist, praegu on seadusest tulenev vaidlustusaeg. “Kahe nädala pärast peaks kõik selge olema ja siis on edasine linnavolikogu kätes – kas, millal ja kuidas kinomaja ehitada,” kõneles Velvo Väli, kes on ka ise volikogu liige.

Tänavu on mitmesse maakonnakeskusesse juba digitaalsed projektorid soetatud ja nii saab moodsal moel kino näidata näiteks Võrus ja Valgas, suurematest linnadest rääkimata.

Kusjuures näiteks Valgas saadi küll riigilt toetust, kuid linnavalitsus lisas omalt poolt 30 000 eurot, et vajalik aparatuur soetada. Eesti mõistes suhteliselt suur linn võib seda endale lubada, aga võrdluseks võib tuua, et Laekvere vallas moodustaks see ligi kaks protsenti aastaeelarvest.