Pilk raudteeaedade salaellu

Raudteeäärse lopsaka roheluse varjus peitub lugematult lugusid. Enamasti nukraid, sekka helgeid ja naljakaid. Neid kõneldakse eesti ja vene keeles. Veel rohkem avaneb värvikaid pilte. Heli Hinto ja Kristi Ziugandi fotonäitus “Raudteeaiad” Rakvere teatri väikeses majas jutustabki Tartu linna läbiva raudtee ääres asuvatest aedadest ja nendes toimetavatest inimestest.

Kevadel, suvel ja sügisel 2013 astusid kaks naist sisse kõikvõimalikesse rööbasteed palistavatesse aedadesse ja ehitistesse, avastasid raudteemaastike imepäraseid eluvorme. Vaatasid, kuulasid, pildistasid.

Oli lahkelt avanevaid, pisut paotuvaid ja suletuks jäänud uksi. Oli avameelseid ja kidakeelseid, lahkeid ja umbusklikke inimesi. Raudteeäärne rahvas on pisut pelglik. Nad ei tea, mis saab aedadest homme. Vähesed õnnelikud võivad maalapikest omaks nimetada, enamasti ollakse rentnikud.

Miks läksid etnoloogiharidusega Kristi Ziugand ja kunstiõpetaja diplomiga Heli Hinto uitama ettearvamatutele raudteemaastikele? Sest just see teema võitis Eesti Rahva Muuseumi näituseideede konkursi “Oma näitus” rahvahääletuse. “Mulle imponeerisid need aiad, see tundus hästi huvitav ja ebatraditsiooniline maailm,” ütles Kristi Ziugand.

Naised koputasid sealsete ustele, 20 küsimust paberil ja fotoaparaat näpus, et uurida, kes on nende eriskummaliste ehitiste asukad ja aedade harijad. “Küsisime, millal te siia tulite, mida kasvatate, kust ehituseks materjali saite,” tõi Ziugand näite. Küsiti igaühelt, kes oli valmis rääkima, päriti eesti ja vene keeles.

Salvestatud intervjuudest kujunes sõnaline, fotodest pildiline sissevaade ühe põneva ja kireva koosluse ellu. See on särav, võluv, avar, külluslik maailm, kus kasvavad imepärased viljad, rõhutasid Ziugand ja Hinto.

Fotod jutustavad, kuidas raudteeaedades on põimunud otstarbekus ja fantaasia. Mahakantud reisirongide ustest ja akendest on valminud kasvuhooneid ja elamiseks vajalikku.

Tugitoolidest on aja jooksul naadid läbi kasvanud ja vaip aastatepikkusest aia peal tuuldumisest läbipaistvaks kulunud.

Et aiapingiks on rongiiste, on pigem reegel kui erand. Enamjagu majakesi on hädapäraselt kokku lipitud-lapitud, mõnda aga ehivad sambad. Isegi internet on aiamajades olemas. “Hästi vastuoluline oli seal kõik,” sõnas Kristi Ziugand.

“Igast kohast, kus oli elutegevust, avastasime säravad kujud, kes rääkisid oma elust. Oli eestlane Juhan, kes on neil külavanem, ja venelane Mihhail, kes oli kodust välja visatud. Mihhailil oli olnud südameoperatsioon, ta ei tohtinud juua ega suitsetada. Ta filosofeeris,” rääkis Ziugand.

Mihhail oli teinud taaskasutatavatest materjalidest endale kasvuhoone-duširuumi: paagist, mille täitis vihm, tuli voolik, millega sai ennast kasta, ümberringi kasvasid tomatid, kurgid ja paprikad. Aiasaadused kasvasid hästi ning peremees pani külalistelegi heldelt kosti kaasa.

Jõgevamaalt talust pärit Juhan hakkas aastakümneid tagasi raudteelaseks. Ainus aiamaa, mida selle ameti pidajatele võimaldati, oli kasutu maa raudtee ääres, kuhu tuli ise muld vedada, kaev kaevata ja ehitusmaterjalid kohale vedada. Et hekist varjatud majas oleks valgem, oli Juhan leiutanud peeglite süsteemi.

Aga mitte kõik raudteeaednikud polnud nii avameelsed kui Juhan ja Mihhail. Tihtipeale kogeti ka varjamist ja tõrjumist. Aedade asukad kartsid, et kui nende elu läheb avalikkuse ette, tõmmatakse nende aiad maha. “Ohtu tundsime ainult ühe korra, seal, kus kirvega mees oli,” ütles Kristi Ziugand.

Vägisi naised kellegi aeda ei trüginud, vestlesid nendega, kes olid valmis kõnelema. “Mõned rääkisid hea meelega, aga pildistada ei lasknud,” mainis aedade elu fotoaparaadiga jäädvustanud Heli Hinto. Mõni tuli pildile, aga ei nõustunud rääkima. Mõned põgenesid üldse majakestesse peitu.

“Intervjuud viivad hästi sügavale ajalukku ja iga inimese perekonnaloole lähedale. Nende aedade rajamine oli praktiline vajadus oma pere ära toita, mitte hobi,” sõnas Ziugand. Kui varasematel aegadel peeti raudteeaedades ka lehmi ja sigu, siis tänapäeval kohtab seal üksnes kasse, koeri ja jäneseid. Üks kanagi jäi pildile.

Aiad on raudteele väga lähedal, aga võimalikust saastest raudteerahvas probleemi ei näe. Küll aga ollakse hädas vandaalidega, kes lõhuvad kasvuhooneid, ja varastega, kes röövivad saagi. Et kurke-tomateid-kartuleid kaitsta, käiakse kordamööda öösiti ­aedu valvamas. Suurem osa raudteeaednikke elabki Tartu linnas, raudtee ääres on nende suvekodud ja peenramaa.

Kristi Ziugand ja Heli Hinto ütlesid, et tutvumine ja sõbrunemine raudteeaedade rahvaga oli põnevaks kogemuseks. “Oleme mõlemad kaherahvuselised ja meid tõmbavad piiripealsed teemad. Raudeeaiad on ka piiri peal – ühelt poolt maa, teisalt linn. Tullakse Annelinna korterist sinna mulla ja rongide sekka,” kõneles Ziugand.

Ehkki näituse loojad kutsusid raudteeaednikke, kellega pildistamiste ja jutuajamiste käigus oli heaks tuttavaks saadud, näituse avamisele Eesti Rahva Muuseumis, tuli kohale vaid Juhan.

Suur osa venekeelsest seltskonnast ei olnud nõus astuma üle avalikkuse piiri. Mihhail käis ka vaatamas. Aga alles pisut enne näituse lõppemist.

Eesti Rahva Muuseumis oli näitusel piltide saateks rongimüra, oli ehe nurk aiast koos kasvuhoone ja mullaga, isegi kastmisvee vann. “Raudteeaedade” eksponeerimisel Tartu raudteejaamas kõlasid fotode juures intervjuud.

Rakvere näitusel kõnelevad fotod, kõneluste salvestisi sai kuulata vaid avamispäeval.