Samas on nende meeste mure suur. Mets on, aga majandada seda ei tohi – pensionisammas on kättesaamatu. Ja süüdi selles kõiges pole lõppude lõpuks keegi, sest ka metsaomanikud ise saavad aru, et ohustatud liik vajab kaitset.
Siin avaldubki tegelikult üks suuremaid probleeme meie tänapäevases elukorralduses. Metsaomanik, kes tahab metsa majandada, on väga suure hulga inimeste jaoks võrdne kurjategijaga. Metsa peab ju hoidma, metsapuude ümberarvestamine rahaks on amoraalne. Ja tavaliselt viidatakse sellele, et ega see metsaomanik ise pole seda metsa istutanud-kasvatanud, loodus andis talle need puud. Ja siinkohal kaldub meie mõtlemine “igapäevastesse müütidesse” – nagu oleks majandusmetsa kasvamine võimalik ilma inimese sekkumiseta. Harvendus- ja valgustusraie on muidugi täiesti üleliigsed tegevused, mets kasvab ju ise. Kahjuks ei ole ükski metsamees selle mõttega nõus. Inimese sekkumiseta saab lihtsalt majandusliku väärtuseta hooldamata võsametsa, mis pahatihti ei anna midagi juurde ka loodusele.
