/nginx/o/2018/01/10/7474979t1h32ea.jpg)
Vastu õhtut hääletas üks noor naine end mööduva auto peale. Sõiduk läks katki ja naine tegi ettepaneku, et kutsub oma automehaanikust mehe appi. Kui mees tuli, ütles autojuht: “Hea, et saite aega tulla, muidu oleksime siin hommikuni keppinud.” “Andke andeks, et segasin,” vastas mees, keeras auto ringi ja läinud ta oligi.
Täna ei tule juttu seksist, nagu pealkirja järgi võiks oletada. Räägin sellest, kui tähtis on õppida ennast väljendama selgelt ja arusaadavalt, soovitatavalt oma armsas emakeeles. Eriti oluline on see avaliku elu tegelaste puhul, kelle hulka kuulub ka õpetaja. Mul oli kolleeg, kes ütles aeg-ajalt õpilastele: “Kui te minuga räägite, hoidke suu kinni.” Ühes õppenõukogus, kus õpetaja käitumist arutasime, teatas kolleeg: “Õpetaja Mai Talu on süütu.” “Uskumatu, 15 aastat abielus ja ikka süütu,” ütles seepeale üks meesõpetaja.
On inimesi, kes nimetavad ennast professionaalideks ja räägivad asjadest, mida sa ammu tead, ainult et nad teevad seda nii keeruliselt, et midagi pole võimalik aru saada.
Sõnal on väga suur jõud, ka sõna on tegu. Meil on väljend “sõnategu”. Üks vale sõna võib inimese minapildi täiesti segi lüüa. Modereerimata otsedemokraatia, mis meile Facebooki-seinalt vastu vaatab, võib väga haiget teha. Seni, kuni me vaidleme selle üle, kas see, kes tuleb sulle sirge näoga vastu ja paiskab näkku kõik, mis ta sinust arvab, on aus inimene või lihtsalt mats, on reaalne kahju inimese vaimsele tervisele juba tekkinud.
Võõrsõnu võib kasuta ainult siis, kui on teada nende täpne tähendus, ettevaatlik tuleks olla ka võõrkeeles väljendudes. Vene ajal käisime sakslastel külas ja delegatsiooni juht alustas oma kõnet “liibe gemüüze”, selle asemel et öelda “liibe genosse”. Kui Soome tööle läinud töölise, Kalevipoja, käest küsiti, kas te küprokit ka panete, vastanud too, et tööajal igal juhul mitte. Tegin kord klassis testi teemal, millist elukutset eelistaksite. 20 väljapakutu seast oli populaarseim assenisaator. Pettumus oli suur, kui saadi teada, et eesti keeles on see lihtsalt sibi.
Mees küsis sõbralt laenu. Kas tahad raha või pappi? – Mis vahet sel on? – Papp ei ole raha, papp on see, mida pestakse, lüüakse laiaks, pressitakse välja.
Kui kasutada vanasõnu, kõnekäände või huumorit, siis tuleb enne hästi mõelda ja teha seda nende inimeste seltskonnas, keda varasemast tunned. On inimesi, kel puudub huumorimeel.
Olin kord seltskonnas, kus tehti palju head nalja ja oli väga lahe olemine. Kuigi öeldud on, et naer naerab end ise, istus üks inimene vaikselt nurgas, kivinenud ilme näol. Küsimusele, miks ta ei naera, vastas ta: “Ma täna juba naersin.”
Arvestada tuleb sellega, et ajas sõnade tähendus muutub. Peale kooseluseaduse vastuvõtmist on perekonna mõiste põhiseaduslikus tähenduses muutunud.