Paigalrändaja oranžid unistused

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Väljas on udune, hall, sompus ja väga harva läheb päeva jooksul üldse valgeks. Sellisel ajal on eriti südantsoojendav avada Virve Osila uusim luulekogu “Paigalrändaja” ning lugeda kuumast suvest, oranžidest liiliatest … “Päikese tuline kiir süütab aias liilialõkke, / lõõskav oranž sähvab silmi … ja kõrvetab hinge … / Kuuma eest sukeldun põõsaste lõhna- ja värvidejõkke, / mille jahedais voogudes leevendub põletav pinge.”

Järgnevad elutarkused: sõpru kerge on leida, raskem hoida; olnut ei anta tagasi; elus on nii rõõmu kui kurbust; õnnelik tuleb olla nii kaua, kui oled … Esimene tsükkel “Tunasest ja tänasest” mõtiskleb peaasjalikult sõpruse ja armastuse üle. “Meis on erinevust ja sarnasust, / aga usaldust on siiski enam … / Soovin sinule just sellist armastust, / mida tundes su elu on kenam.”

Tsüklis “Unes ja ilmsi” saame teada, et õhtul on positiivne külg ka olemas: “Õhtune hämarus varjab ja kallistab; / naerda võid vabalt … ja nutta … / Ennast sa taas suudad mõista ja sallida, / aeg ühel hetkel ei rutta …” Tegelikult pole nii üksnes õhtu, vaid kõigega, et igas halvas asjas peitub killukene head, vaja see vaid üles leida.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles