Laval sulab süda

Inna Grünfeldt
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eili Neuhaus usub, et teater ja hingepuudutav muinasjutt loovad võimaluse juhatada lapsi - ja miks mitte ka täiskasvanuid - suurte tunnete mõistmise juurde.
Eili Neuhaus usub, et teater ja hingepuudutav muinasjutt loovad võimaluse juhatada lapsi - ja miks mitte ka täiskasvanuid - suurte tunnete mõistmise juurde. Foto: Marianne Loorents

Eili Neuhaus toob lavale “Lumehelbekese”, sest selles kõneldakse kõige tähtsamast inimese elus – võimest armastada – ega peljata suuri puhtaid tundeid.

Lugu tuli seekord ise lavastaja juurde. Eili Neuhausile pakkus Aleksandr Ostrovski “Lumehelbekese” lugeda Irina Marjapuu teatrist Tuuleveski.

“Lugesin neljavaatuselist keerulist kevadmuinasjuttu kaks päeva. Kui sain aru, millest lugu on, oli otsustatud. See on korraga muinasjutt ja reaalne elu, see, mida inimene igatseb elus, mille poole kõik püüdleme – tahame armastada ja olla armastatud,” rääkis Neuhaus. “Võime armastada on minu jaoks inimlikkuse mõõdupuu.”

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles