Nädal enne jõulupühi käib Kulina mõisas suur sagimine: pisemad ajavad jopet selga, isa otsib saagi, ema toob lastele kindad järele. Üheskoos võetakse suund väikese võseriku poole, et tuua suursugune kuusk mõisasaali.
Elumuutus – pealinna tempokast argielust maale mõisapereks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sobiv puu on Kulina mõisa värskel pererahval juba välja valitud. “Harvendame oma võserikku,” seletab pereisa Anti Poolamets. Kuuse kojuviimine on tõeline tiimitöö. Pereema Evelin Poolamets aitab mõnemeetrist puud õiges suunas painutada, neljaaastane Helis ja kahene Meril on kuuse tassimisel aga suurimad abilised.
Paari päeva pärast peetakse mõisasaalis Kulina lasteaia jõulupidu, kuhu on oodatud kõigi lasteaialaste vanemad ja õed-vennadki. Ruumi ju mõisas jagub.
Just ruumikus oligi põhiline, mis Poolametsadele oli koduotsimisel oluline. “Esialgu, kui uut kodu otsima hakkasime, tahtsime väiksemat maja. Nägime küll, et Kulina mõis on müügis, ja pakkusime seda oma tuttavatele, aga nad ei võtnud vedu,” jutustab Evelin.
Nii otsustasid Poolametsad ise selle kasuks ja kolisid Kulina mõisa suvel, olles enne seda aastaid Tallinnas elanud, Anti oli lausa põline tallinlane. Lääne-Virumaaga polnud neil mitte kunagi olnud mingisugust sidet. Kulina mõis oli nende jaoks lihtsalt õigel ajal õiges kohas.
Anti olnuks ajaloolasena nõus ka vundamendist vana maja taastamist alustama. “Daamidele tuleb ju ka natuke mõelda. See oli üllatus tegelikult, et ühtäkki oli Evelin igati valmis maale tulema. Eks ma olin neid vanade majade pilte tükk aega esitlemas käinud,” räägib Anti. Pealegi oli lastel kolimiseks just sobilik vanus.
1900. aasta paiku ehitatud mõisa kolides olid Poolametsad hoopis hullemaks valmis. Üllatusena oli seal palju eluks vajalikke asju olemas, mis puudus, hangiti suve ja sügise jooksul.
Kuigi Anti on oma senised elupäevad Tallinnas elanud, on tema perel Muhumaal talu, kus ikka igal suvel on käed mullaseks tehtud. Evelin kolis linna, kui käis 4. klassis, aga side maaeluga säilis vanavanemate näol. “Minu n-ö lemmikloom oli näiteks kana. Üks konkreetne kana, kes käitus nagu koer, reageeris nimele ja käis sabas,” meenutab Evelin ja avaldab arvamust, et ilma igasuguse maaelu kogemuseta poleks nad ilmselt julgenud nii suurt elumuutust teha.
Kui uhke jõulupuu on mõisa ette viidud, algab ettevalmistus suurejooneliseks fotosessiooniks, sest pildile peavad saama need kaks toredat päkapikku Helis ja Meril, keda Virumaa Teataja lugejad täna esikaanel näevad. Foto saab aga tehtud kena kasvava kuusepuu juures, mille üheskoos ehime, suurimad kaunistajad on loomulikult peategelased ise.
Hariduse järgi võiks kunstimeelt nõudvad ülesanded hoopis Evelinile anda, sest peale keemia on ta veel tootedisaini õppinud. Kahasse on neil neli kõrgharidust, sest Anti on omandanud kraadi juuras ja ajaloos.
Omandatud haridus võimaldab abikaasadel tööd kodus teha. Anti käib küll Tallinnas ja Paikusel õigusalaseid loenguid pidamas, kuid siis on ta korraga nädala ära. Evelinil on väike ettevõte, mis tegeleb sisekujunduse ja graafilise disainiga.
Ka mõisaga on neil suured plaanid. Võib lausa öelda, et ideid sajab uksest ja aknast.
Joogalaagrid, ajalookonverentsid, laste kunstilaagrid, vabaõhumuuseum, ajaloomuuseum, matkarajad, suvekohvik, filmiõhtud, ponid, lastehoid, kirjandusõhtud – see on väike osa suurest ideede tulvast.
“Mis viga siia muuseumi teha, kui Teise maailmasõja ajal oli siinsamas õppekompanii,” avaldab Anti säravisilmi. Tulevane tubane ajaloomuuseum hõlmab kindlasti mitut tuba.
Kunagi Kulina mõisas filmitud “Kevad südames” annab aga ideaalse võimaluse üheskoos samades ruumides seda filmi vaadata ning hiljem ehk isegi öödisko maha pidada.
Just ettevõtluse arendamise võimalus oli kodu valimisel oluline, et majas oleks selle jaoks piisavalt ruumi. Ka maja ümber laiub hektarite viisi vaba pinda.
Sellega seoses unistavad Poolametsad, et juba aasta pärast võiks maja taga ponisid näha. “Siin võiks olla lastehoid. Vanemad tahavad ka nädalas veidi vabadust nautida. Toovad lapsed kolmeks–neljaks tunniks siia, ise sõidavad ringi, vaatavad ümberkaudseid kauneid kohti, ja lapsed sõidavad senikaua poniga. Peres on pärast kuu aega harmoonia,” avaldab Anti järjekordse mõtetes tärganud idee.
Kui mõisahoovi kõige kaugema nurga kuusepuu on kenasti jõuluehteisse saanud ning laste emotsioon fotole püütud, ootab köögis tüdrukuid piparkoogitainas. Oh seda rõõmu, kui Helis tainarulli kätte saab. “Jahu on ka vaja,” teatab ta ning asub hoolega tainast rullima. Meril proovib samuti kampa lüüa, kuigi tema lemmikkleit üsna pea ülepeakaela jahuseks muutub.
Tallinnas elades veetsid tüdrukud iga päev kaks tundi ummikutes, kui ema-isa neid lasteaeda viisid või koju tõid. Maal saavad nad samal ajal midagi hoopis põnevamat teha, kasvõi piparkooke. Suurema osa oma päevast veedavad tüdrukud üldsegi õues. “Suvel nad pesid mu autot ja olid nii õnnelikud,” ütleb Evelin. Tema meelest organiseerivad tänapäeva lapsevanemad oma võsukeste päeva nii ära, et lastel ei hakka igav, ent seetõttu ei tekigi neil vajadust oma loovust tööle panna.
Kevadel saab iga laps Anti sõnul oma peenra. Nii käivad avastamisrõõm ja töökasvatus käsikäes. Evelin mäletab oma lapsepõlvest, et enda kasvatatud redised olid hoopis maitsvamad kui teiste omad.
Jõulud veedab Poolametsade pere Kulinal. Kogu suguvõsa sõidab sinna kokku – ruumi on ju küllaga. Tegelikult on varemgi jõuluajal just nende juurde kogunetud, sest ka Tallinna korterisse mahtus 20 inimest laua taha.
Aga sedapuhku lisandub jõuludele maaelu romantika. “Maaelu haarab sind tegevusse. Linnas organiseeritakse sulle lumelükkamine, elekter, küte, vesi. Siin sa pead kõik ise tegema ja nutikas olema,” nimetab Evelin. Maal hakkab elu lausa päikese järgi käima.
“Ja vana majaga on ikka nii palju lusti,” ei väsi Anti oma rahulolu väljendamast. Temal pole vahet, kas kulub viis või kümme aastat, et mõis täielikult taastada, sest kogu protsess on talle kui ajaloolasele ääretult põnev. Anti avaldab saladuskatte all, et leidis metsast isegi metsavennapunkri, mille ta ühel päeval loomulikult endisesse seisukorda plaanib seada, et seda teistelegi näidata. Evelin näiteks ei kujuta enam ettegi, et peaks uuesti linna kolima.
Piparkoogimeistrid on vahepeal esimese plaaditäie ahjust välja võtnud ja nüüd tuleb kõige lõbusam osa, ka emme jaoks, kes hiljem riideid pesema hakkab. Glasuurimine! Ühel roosa, teisel valge glasuur, hakkavad Meril ja Helis kooke kaunistama. Peale iga koogi katmist käib glasuurikott otsapidi loomulikult suust läbi. “Kokk kogu aeg ei meki,” noomib Evelin.
See ei heiduta tüdrukuid sugugi, nemad on kindlad, et ikka mekib. Meril kuhjab kookidele glasuurist mõnusad kelgumäed, millelt minilumemees lustiga alla võiks tuhiseda. Helis aga kaunistab emmele pühendusega koogi.
“Aga tead! Meil on siin nahkhiired ka,” teatab Helis, kui koogid juba valmis. Suvel lendasid nad tuppa ja korraldasid tõelise action’i. Nüüd nad ilmselt magavad mõnes mõisa mõnusas ruumis. Pererahvas on nendega rahul, sest tublid nahkhiired söövad kõik putukad ja sääsed ära.