Teist suve kogunesid tennisesõbrad üle ilma Ojasaare tallu, et arvatavalt Eesti ainukesel murutenniseväljakul üksteiselt Ojasaare turniiril sõbralikult mõõtu võtta.
Wimbledon tuli Ojasaarele koju kätte
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Malbelt kuum augustipäike, rohetav muru, üleni valgesse rõivastunud tennisemängijad ja neid innustama tulnud pöidlahoidjad lõid Viru-Kabala lähedal asuvas Ojasaare talus läinud nädala reedel peetud murutenniseturniiril üllatavalt idüllilise meeleolu.
Traataiaga ümbritsetud tenniseplatsil – ainukesel murukamaraga tenniseväljakul Eestis – käis keskpäeval põnev paarismängu lahing: üheteistkümne võistkonnaga Ojasaare II tenniseturniiri mängujärg oli jõudnud nimeka ema-tütre duo Mari ja Maret Ani ning neile vapralt vastu hakanud noormängijate kätte.
Publik elas väljakul toimuvale kaasa mõnusatel aiatoolidel lesides, aeg-ajalt head-paremat põske pistes. Ilusate löökide kiituseks polnud neil kahju käsi tuliselt kokku taguda ning valjult hõigata.
Tore tennisepäev oli
Et turniiriga soovivad ürituse algatajad ja korraldajad Jaan Lipsmäe ning Ain Inno pakkuda meeleolukat vaheldust, viia tennisesõbrad tagasi ajalukku, selle mängu algusaegadesse, siis võisid mängijad kasutada üksnes puust reketeid ning see tegi erineva ettevalmistusega vastased turniiril võrdsemaks.
Profitennisist Maret Ani, Eesti üks paremaid naismängijaid tunnistaski pärast kiires lõppmängus noortele allajäämist, et ei saanud (või ei tahtnud - toim.) selle kaalult raske ja puise reketiga kasutada kogu oma oskuste arsenali, näidata tipptasemel mängu.
“Aga sel polegi tähtsust, tore oli mängida,” kiitis Maret Ani korraliku muruga väljakut, lahedat mänguseltskonda ja kogu ettevõtmist. “Mul jäigi sel hooajal Wimbledonis (mainekas murutenniseturniir Inglismaal - toim.) käimata. Nüüd sain tasa teha,” naeris ta.
Ei saa lisamata jätta, et Maretil oli üll väärikas ja ajaloolist hõngu lisav päevakohane riietus - Eesti tennisekorüfee Evald Kree võistlusdress, mille krooniks sinine-valge villane vest.
Rakvere tenniseklubisse kuuluv Rain Rõigas osales Ojasaare turniiril samuti esimest aastat ning temagi nautis tennisepäeva täiega. “Igavesti vahva asi, muidugi tahab puureketiga mäng harjumist - pall ei lenda ega põrka nii nagu nüüdisaegse reketiga mängides, aga sellega harjub ruttu,” tõdes ta mängudevahelist aega naabruses asuval golfiväljakul veetes.
Üle kümne aasta Itaalias profitennisisti leiba söönud Maret Anil oli varuks ka üks uudis: et ta tõmbub maikuus saadud randmevigastuse ravi tõttu neljaks kuuks võistlusspordist eemale ning peatab ametlikult oma reitingu maailma naistennisistide edetabelis, siis jääb ta uue aasta alguseni Eestisse.
Järgmisel suvel jälle
“Vigastus läks krooniliseks põletikuks, vajab ravi, mida hakkan saama kord kuus Itaalias,” selgitas Maret Ani. “Ülejäänud aja veedan Rakveres, hakkan treenima siinseid noori tennisiste, usun, et suudan neile oma kogemustest edasi anda vajalikke oskusi ja tarkusi. Ning muidugi jätkan ka ise harjutamist. Tahan olla jälle rivis, kui Eesti naiskonnal on veebruarikuu algul ees Fed Cupi maailmaliiga mängud.”
Ojasaare tenniseturniir tuleb aga järgmisel suvel jälle. Siis juba kolmandat korda.
VÕITJAD
Ojasaare II murutenniseturniiri esikolmik:
1. Rauno Simson -
Ülo Õuekallas
2. Hendrik Inno -
0lev Raudsepp
3. Ain Inno -
Ando Küttis