Lastejutt Pellest, Moonast ja Liisast

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lohe Morten.
Lohe Morten. Foto: Toomas Erapart

Lõbusalt vuliseva oja kaldal kõrge kuusemetsa ääres seisis kord majake, mille ees kasvasid pihlapuud ja mille ümber oli kollaseks värvitud aiake. Majakeses elasid eit ja taat oma kolme lemmiklooma – hundikoer Pelle ning kasside Moona ja Liisaga.

Eide ja taadi majake ei kuulunud neile, see oli üürimaja ning selle peremees oli kuri ja ahne seitsmepäine lohe, kelle nimi oli Morten. Iga kuu esimesel päeval pidid eit ja taat andma Mortenile kotitäie kuldmünte.

Taat tegi hommikust õhtuni ja sageli öösitigi rasket tööd, et raha teenida. Ühel päeval aga öeldi talle töökohas, et ta on liiga vana ja tema asemel võetakse ametisse noorem ja tugevam mees. Taat tuli koju ja ütles kurvalt eidele: “Mul pole enam tööd ja ma ei kujuta ette, kuidas me edaspidi toime tuleme.”

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles