Lõbusalt vuliseva oja kaldal kõrge kuusemetsa ääres seisis kord majake, mille ees kasvasid pihlapuud ja mille ümber oli kollaseks värvitud aiake. Majakeses elasid eit ja taat oma kolme lemmiklooma – hundikoer Pelle ning kasside Moona ja Liisaga.
Lastejutt Pellest, Moonast ja Liisast
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eide ja taadi majake ei kuulunud neile, see oli üürimaja ning selle peremees oli kuri ja ahne seitsmepäine lohe, kelle nimi oli Morten. Iga kuu esimesel päeval pidid eit ja taat andma Mortenile kotitäie kuldmünte.
Taat tegi hommikust õhtuni ja sageli öösitigi rasket tööd, et raha teenida. Ühel päeval aga öeldi talle töökohas, et ta on liiga vana ja tema asemel võetakse ametisse noorem ja tugevam mees. Taat tuli koju ja ütles kurvalt eidele: “Mul pole enam tööd ja ma ei kujuta ette, kuidas me edaspidi toime tuleme.”
“Pole viga, ära ennast muretsemisega liialt vaeva,” lohutas eit. “Küll sa ajapikku midagi leiad ja minagi teen proovi kusagile tööle saada.” Eit käis end pakkumas koristajaks ja poemüüjaks, kokaks ja koduabiliseks, aga igal pool öeldi talle vaid kaks sõna: “Liiga vana!”
Ei möödunudki kuigi palju päevi, kui maja ette kihutas lohe Morten, kaksteist süsimusta traavlit tõlla ees. Ta oli suur ja kõhukas, seljas siidist ja sametist rõivad ning kalliskividest raamidega prillid kõigi seitsme nina peal. Lohe Morten koputas uksele, trampis jalgu pühkimata sisse ja teatas kurja häälega: “Kui te mulle kohe kotitäit kuldmünte ei anna, kihutan teid majast välja ja panen siia elama uued üürnikud! Niisugused, kes suudavad üüri maksta ja teevad seda õigeaegselt.”
“Pai loheisand,” palusid eit ja taat, “meil pole praegu võimalik maksta. Me vajame natuke aega, võib-olla oskame siis midagi välja mõelda.” – “Olgu,” noogutas lohe Morten armulikult oma seitset pead. “Tulen tagasi täpselt kolme kuu pärast ja kui ma siis kolme kotitäit kulda ei saa, peate välja kolima, minupärast kas või kuuse alla.” Ütles nõnda, hüppas tõlda ja kihutas minema.
“Oh meid õnnetuid küll!” pühkis eit põllenurgaga silmi. “Kuhu me sedasi siis vanas põlves läheme? Lapsi meil pole, kes meid aitaksid, ja tööd leida ei ole lootustki.” Taat ainult ohkas ja vaatas armsaks saanud majakese aknast välja – aeda, kus päikese käes säras pisike tiigisilm ja tuules õõtsus helepunaseid vilju kandev paradiisiõunapuuke.
Kogu seda murelikku juttu kuulasid pealt hundikoer Pelle ning kassid Moona ja Liisa. “Eit ja taat on meie vastu alati nii head olnud, lubanud meil voodis pikutada ja ostnud meile maitsvaid krõbuskeid.
Nad on meile iga päev pai teinud ja armastavad meid väga. Nüüd on meie kord neid kuidagi aidata,” arvas kassiproua Moona ja hakkas mõtlikult silmi pesema. “Auh, jah, me peame minema laia maailma, et raha teenida,” noogutas hundikoer Pelle.
“Aga me ei oska ju midagi. Me pole ühtegi ametit õppinud,” kahtles nooruke kiisupreili Liisa ning ajas oma rohelised silmad pärani. “Noh, mina mõistan käppa anda, haukuda ja saba liputada. Ning käsu peale istuda ja lamada ka,” ladus Pelle oma oskused ette. “Mina võin hiiri püüda ja kassikontsertides solistina esineda,” seletas Moona. “Ma oskan laulda küll, mul on päris võimas sopran,” kinnitas ta ning kriiskas nii kõva ja heleda häälega, et Pelle ehmatusest istuli kukkus. “Minule sobivad seesugused akrobaatilised etteasted nagu puulatva ronimine või katuseharjal tantsimine,” kilkas Liisa õhinal. “Nabatants tuleb mul eriti hästi välja.”
Mis edasi sai, saab lugeda SIIT.