Juhtkiri: Keda me lõpuks kaitseme?

Virumaa Teataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Nädala algul ilmus välja Rohu küla põlengus kaduma läinud kass. Loomake oli küll vigastatud, kuid elus ning seda suurem oli isa ja poja rõõm, kui nad hukkunuks arvatud lemmiku leidsid. Paljude jaoks oli see väikene rõõmukild hirmsas tragöödias.

Paraku võttis juhtum kummalise pöörde, sest Virumaa Teataja digilehes ilmunud loo ajel helistasid lehetoimetusse loomakaitsjad ning muretsesid, kas tules naise ja kaks last kaotanud pereisa suudab ikka kassi eest korralikult hoolt kanda ning et mehe minevik annaks justkui alust arvata, nagu kohtleks ta looma halvasti. Tule taevas appi!

See, et loomakese pärast muret tuntakse, ei ole muidugi patt, kuid kukalt paneb kratsima viis, kuidas seda tehakse. Kohati tundub, et loomade elu ja tervis läheb paljudele enam korda kui inimeste oma. Igatahes kipuvad loomakaitsjad oma tegevuses pahatihti üsna jaburaks minema.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles