Doktori võtsid töökohas vastu hiired ja rotid

“Oi, see oli kole. Kolikamber,” kirjeldas Saamot maja olukorda ühe sõnaga. Pool hoonest seisis kasutuseta, aknad olid mädanenud ja raamid rippusid ees, hiired ja rotid jooksid ringi. Ja sellisest majast pidi saama noore, esialgu veel residentuuris õppiva perearsti esimene töökoht.

Hakkaja naise eestvedamisel algasid suured ümberehitustööd: ahiküttel hoone sai sisse keskkütte, ette uued aknad jne. 1976. aasta märtsis tuli tööle doktor Saar, kelle kabinet pärast tohtri töölt lahkumist mõnda aega tagasi nüüd tühjana seisab. Tegutsesid hästi varustatud füsioteraapiakabinet, ämmaemand, lasteõde. Samuti oli Haljala perearstipunkt maakonna esimene, mis visiitide tegemiseks päris oma villise sai. “Villis oli külm, aga oli kogu aeg olemas,” meenutas Saamot hea sõnaga Rakvere haigla toonast peaarsti, tänu kellele sõiduk nendeni jõudis. Varem sellist luksust ei olnud, haige juurde sõitmiseks pidi arst tellima auto kolhoosist, mille territooriumil patsient elas.

“Helistas patsient Haljalast, tellisid auto Viru kolhoosist, oli patsient Aaspere kolhoosist, tellisid auto Aasperest. Tol ajal olid veel Vihula ja Õitsengu kolhoos, Annikvere juustutsehh. Ükskord ma lugesin kokku üheksa asutust, kust ma pidin autosid tellima,” kõneles doktor, kelle õu oli vahetevahel autosid täis. “Siis ajas küll hulluks.”

Keeruline logistika pani noore arsti kord täbarasse olukordagi. Nimelt oli ta kutsutud haige juurde Viru kolhoosi Haljala biotsehhi majja. Visiit tuli aga teha ka Aaspere mõisamajja, mis oli biotsehhi majast natuke edasi, tee lõpus, kuhu Saamot lasi ennast Viru kolhoosist tellitud autoga viia.

“Järgmine päev sain Viru kolhoosi dispetšerilt, nii et mu pea õitses, kas mul häbi ei ole – mis õigusega ma lähen nende autoga teise kolhoosi visiidile,” jutustas perearst kõvast peapesust, mis tuli seetõttu, et ta ei teadnud, kust jookseb piir Viru ja Aaspere kolhoosi vahel. “Oleks ma seda teadnud, et sellest niisugune skandaal tekib, oleksin jala läinud.” Edaspidi noor tohter täpselt sedasi tegigi, nii kaua, kui oma auto saadi.

Aga miks jäi Koidu Saamot üldse Haljalasse, kuigi töötingimused olid tema saabudes rohkem kui kehvad, pigem õudsed? Tegelikult ei olnudki doktoril plaanis pikemaks ajaks tööle asuda, kuid talle lubati Haljalasse uude kortermajja korterit, mida Saamot pikisilmi ootas, ise perega Tartus elades, kuhu ka tema palk Haljalast saadeti.

“Mina ootasin septembris oma palka, mida ei tulnud. Selle asemel tuli hoopis üks kiri. Keegi Naani kirjutas, et ärgu mina teda kohtu alla andku, tema mõistab mind väga hästi teenida, kui ma aru saan, et tema võttis minu palga ära, sest temal on vaja väikseid lapsi kasvatada,” meenutas Saamot postkasti jõudnud kirja sisu.

Selle peale sõitis arst Haljalasse, sest koristaja, kes pidi Saamoti palga posti panema, oli selle hoopis omale võtnud. Vahejuhtumist šokeeritud velsker maksis arstile poole palga ja ülejäänu tuli järgmise kuu töötasuga.

Segadustest ajendatuna suundus noor arst kolhoosi esimehe jutule ning teatas, et tema tahab nüüd saada talle lubatud korterit, mida esimehel anda ei olnud, sest sinna oli keegi teine juba elama pandud. Seda korterit Saamot ei saanudki ega võtnud vastu ka teisi pakutuid, plaanis hoopis äraminekut Pärnusse.

Soovist lahkuda kavatses arst kolhoosi esimeest teavitada, aga tol päeval polnud esimeest kohal. Aseesimees Hugo Lassur ei tahnud mingist äraminekust kuuldagi, sest enne Koidu Saamoti saabumist polnud Haljalas kolm aastat arsti olnud, ja lubas tal hakata oma elamist sisse seadma perearstipunkti teisele korrusele, mis kapitaalremondi läbis.

Arstimaja teisest korrusest sai perele kodu kaheteistkümneks aastaks, kuni viimaks oma majja koliti.

Enne Eesti vabariigi taasiseseisvumist nägi maja Viru kolhoosi eestvedamisel teistki põhjalikku remonti. Perearstisüsteemile üle minnes sai Haljala vald ajaloolise maja omale, kuid arstiabi andmise kohana seda hoonet tulevikus enam ei nähta.