Vabas ja terves ühiskonnas saab olla palju erinevaid reforme, mille üheaegsus, lõpuni ettenähtavus ega ühtne juhtimine pole ei võimalik ega ka vajalik.
Keskne juhtimine ühe plaani järgi võtab parimatelt, iga päev loomingulise töö käigus tekkivatelt lahendustelt võimaluse.
Kas nüüd räägin iseendale vastu? Kutsun ma üles laskma kõike isevooluteele, selmet panna tsentraalselt, ühest kohast paika plaan – kõik korraga: Riigikogu, peaminister ja ministrid, ministeeriumid ja allasutused, politsei, prokuratuur, maksuamet ja tarbijakaitse; koolid, haiglad, kohalik omavalitsus, valla raamatukoguni välja?
Kas ma kutsun üles jalgratast leiutama, kui kogu vaba arenenud maailm on mingil viisil peaaegu samade asjadega juba aastakümneid tegelenud?
Ei. Kutsun üles leppima sellega, et ümberkorraldused toimuvad ositi ja lõputult. Kutsun üles tegijaid innustama ja neid usaldama. Kutsun üles loobuma lootusest teha kõike, korraga, keskelt, ühtmoodi ja igaveseks ühe taktikepi all.
Eesti riigihaldus peab olema nõtke, taiplik ja kiire, mõistlik ja loogiline. Selline, kus suudetakse probleeme paindlikult lahendada, kus ei lükata lahendust ülejärgmise aasta tööplaani, sest tänavune ja tulevanegi aasta on juba tegemistest tulvil.
Järelikult ei peaks me vaatama riigielu ümberkorraldusi kui kindla partituuri järgi dirigeeritud sümfooniat, vaid pigem kui improvisatsioonilist jazzi.
Iga hetk juhtub kusagil midagi. Mõnel ministril või ametnikul tuleb hiilgav idee. Keegi teine teeb vea. Keegi vajab abi. Maksulaekumine kasvab või kahaneb. Turule jõuab uus e-teenus. Me peame kogu aeg kohanema, uusi võimalusi ära kasutama. Ja samas märkama, kui vana lahendus enam ei tööta.