Ei ole just tavaline, et suure farmikompleksi või talu peremeheks on noor mees. Meie ettekujutuses on põllumees pigem hallipäine ja elu näinud. Ent ajad muutuvad ja üha enam tegutsevad põllumajanduses noored.
Noored põllumehed tahavad rohkem endasuguseid ja mänguruumi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teele Üprus
teele.yprus@ajaleht.ee
Enamik neist on samal alal tegelenud või tegelevate vanemate järeltulijad, kuid see pole reegel. “Noored ja põllumajandus – see pilt on kindlasti paranenud,” leiab noor põllumajandusettevõtja Alo Altermann, kes koos vennaga isa tegemised üle võtnud. Tema sõnul tegutsevad valdkonnas üha nooremad inimesed ja ilmselt on selles oma osa ka põllumajanduse kiirel arengul.
Sestap hakkas kaks aastat tagasi Virumaa Põllumeeste Liidu (VPL) juures koos käima ka noorteklubi, mis koondab paarikümmend kuni 35aastast põllumeest, kes mõne korra aastas kokku saavad, koolitustel osalevad, õppereisidel ja üksteise tegevusega tutvumas käivad.
“Meil pole oma tegemistes poliitilist ambitsiooni, oleme pigem seltskondlikud, ennast täiendavad ja harivad ning üksteisega tihedalt läbi käivad noored,” sõnab Rakvere Piimaühistu ja Rakvere Lihaühistu tegevjuht Priit Putko. Nii Putko kui Altermann rõhutavad, et noorteklubi, mille liikmed nad on, ei ole kindlasti võrreldav VPLiga, sest ajab oma asja vaikselt. “Võib-olla meie tegevus peaks olema suuremas mastaabis, aga Eestis on sellised asjad rasked tekkima, kuna aega leida on keeruline. Lisaks on iga sellise ettevõtmise eestvedamiseks vaja teotahtelisi ja entusiastlikke inimesi, kuid kõike seda tuleb teha ju peamiselt oma vabast ajast ja n-ö ühiskondlikus korras,” kõneleb Alo Altermann.
Samas käib Eestis niisugune noortetegevus veel vaid Eesti maaülikooli juures, kohalikul tasandil mujal teadaolevalt mitte.
Üleüldse pelgavad paljud kuhugi liitu kuulumist, kas või VPLi. Maakonnas on palju põllumehi, kes liidu töös ei osale. Tegelikult annab ühine tegutsemine tulemusi ja nii on VPLi arvamust mitu korda ka seadusmuudatuste juures arvestatud.
“Kuigi üks panustab ja teine mitte, saavad tihti kõik vilju maitsta,” räägib Altermann, miks mõned ei võta vaevaks liitu astuda ja liikmemaksu tasuda. Ei mõisteta, et heaolu nimel on tarvis panustada. Putko toob näite, et poes antakse raha eest asju, aga liikmemaksust saadav kasu ei pruugi olla käegakatsutav. Siinjuures hakkavad mehed rääkima koostööst. Eestlane olla muidu usin ja asjalik töötegija, aga koostööd ei oskavat ta teha ega tahtvat miskipärast kaaslasega suhelda.
“Kardetakse, et kui koos tegutsetakse, siis keegi äkki ikka tahab teise arvelt suuremat kasu saada,” nimetab Priit Putko. Mujal Euroopas on ühistegevus levinum, ollakse ühe mütsi all. Kui näiteks Prantsusmaal tuleks teade top-up-toetuse maksmise lõpetamisest või muu toetuse vähendamisest, oldaks ammu tänavatel meelt avaldamas, aga Eesti põllumees on tunduvalt malbema loomuga.
Nii ongi Eesti üks riike Euroopas, kes top-up-toetust ei maksa. Ka maaelu arengukavast võeti 70 miljonit eurot vähemaks, et lapsi toetada. “Mitte et meil midagi laste vastu oleks,” sõnab Alo Altermann.
Aga kui küsitakse, kes oma arvamuse avalikult välja ütleks, on tükk aega vaikust. Ja nii kirutakse omaette. Kuigi rahvas räägib, et põllumees, põline rikas, siis nii see päris ei ole. Teiste Euroopa riikide põllumeestega võrreldes peab Eesti põllumees väga paljude asjadega ise hakkama saama, just majanduslikus mõttes, ning Eesti põllumehi koheldakse muidu solidaarses ELis vägagi ebavõrdselt.
Priit Putko ja Alo Altermann arutlevad, et kui kõik ELi riigid oleks toetuste poolest võrdsed, oleks Eesti põllumajandustootja oma efektiivsuse ja konkurentsivõimega vähemalt esikümnes. Avalikud üritused ja kajastused oleks ka üks viis inimeste põllumajandusteadlikkust suurendada. Sama eesmärki võiks muidugi kanda noorteklubi oma tegevusega.
Näiteks Rakvere Piimaühistu korraldab lastele ekskursioone ning käib vajadusel õppeasutustes põllumajandusest rääkimas.
“Aga küsi mõnes lõpuklassis, kes tahaks põllumajandusse tööle tulla, siis üldiselt palju käsi ei tõuse,” lausub Putko nõutult. Vähe on noori, kes end teadlikult põllumajandusega seovad. Needki on juba mõne ettevõtte teenistuses või tegutsevad nende vanemad põllumajanduses.
Mehed arvavad, et just noorte defitsiit on selles sektoris suur. Viimaste aastatega on olukord küll paranenud, sest mõni aasta tagasi oli põllumajandusvaldkonnas töötamine pigem häbenemist väärt, ent kuvand hakkab paranema.
“Näiteks võib praegu kõrgelt kvalifitseeritud tipplüpsja saada kuni 1000 ja võib-olla rohkemgi eurot palka,” ütleb Alo Altermann. Samas on töötajate vastutus ka kasvanud: kasutatakse kalleid masinaid ja lüpstakse uhketes robotlautades.
Tehnika areng on ilmselt üks põhjus, miks on noorte huvi põllumajanduse vastu suurenenud. Samas on enamiku noorteklubi liikmete vanemad olnud seotud põllumajandusega või on seda jätkuvalt. Nullist oma lauta vms ehitada on noorel väga keeruline. Üks hektar põllumaad maksab vähemalt kolm Eesti keskmist palka, laudast ja tehnikast rääkimata.
Kuid on selliseidki vanu põllumehi, kes ei raatsi lapsi oma tegemistele ligi lasta. “Kui keegi on väga pühendunud, siis neid otsi käest ära lasta, seda tehakse harva,” räägib Alo Altermann ja lisab, et põllumehi on mitut sorti. On ärimehed-põllumehed ja südamega asja juures olevad põllumehed.
“Viimaseid tabab sageli enne surm, kui lahinguväljalt lahkuvad,” avaldab Altermann arvamust, kuid lisab, et ei soovi kellelegi oma jutuga liiga teha. Seejuures on oht, et noored tüdinevad enne ära, kui löögile saavad.
Siiski leiavad mehed, et suhtumine noortesse põllumeestesse on positiivne. “Ma näen küll, et noored on siia sektorisse väga oodatud, just need, kes on ise asjast väga huvitatud,” sõnab Priit Putko.
Nüüd ootavad põllumehed ärevusega valimisi. Et kas ka järgmised viis aastat ollakse menüüs, mitte söögilaual, nagu Putko end väljendab.
Kui koalitsioonilepingusse põllumajandust ja maaeluteemasid sisse ei kirjutata, siis jätkub kõik nii, nagu viimasel viiel aastal on olnud. Et põllumehed moodustavad umbes 2% valijaskonnast, pole nende lootused kuigi suured.