Juhtkiri: Külva, kasta, oota, naudi

29. jaanuar 2015, 00:00

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Väike tüdruk külvas igal aastal koos vanaemaga porgandiseemneid. Tal oli hirmus uhke tunne, et sai abiks olla. Ja hiljem oli tore vaadata, kuis peenral asi arenes. Vanaema oli muidugi maailma armsaim ja maakoht on siiani parim paik maailmas. 30 aastat hiljem paneb see tüdruk ikka igal kevadel mõned seemned potiga aknalauale. Vahel endalegi märkamatult. Kas vanast harjumusest või huvist jälle seda imet näha, kuidas pisikesest kübemest vee ja mulla abil elu arenema hakkab.

Potti seemneid külvates saab ta justkui uuesti pisut seda tunnet tunda nagu seal maal ... loodus, vabadus ja kõik muu hindamatu, mis selle juurde kuulub.

On põllumehi, kellele põlluharimine on igapäevatöö, ja neid, keda motiveerib mõte iseendale puhast toitu kasvatada. On ka hobiaednikke ja aknalauapõllumehi, kelle jaoks näppude muldapanek on eelkõige meditatiivne tegevus, mis toob tervist ja loob hea tunde. Kõrvaltvaataja võib mõelda, milleks see kõik – muld ja sodi, kallid seemned, millest pooled ei idane, suvi läbi kastmist ja tööd. Lihtsam on moosipurk, salatipea või sibul poest osta. Igaühele oma viis.

Tagasi üles