Talikülv ehk seeme pakasega mulda

Katrin Uuspõld
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aiasõprade klubi liikmed segasid eelmisel nädalal Sõmerul kelgu sees Katrin Uverskaja (paremalt teine) juhendamisel  talikülvimulda ja tegid oma elu esimesed külvid, mida nad ei jätnud tuppa aknalauale, vaid viisid lume sisse kevadet ootama.
Aiasõprade klubi liikmed segasid eelmisel nädalal Sõmerul kelgu sees Katrin Uverskaja (paremalt teine) juhendamisel talikülvimulda ja tegid oma elu esimesed külvid, mida nad ei jätnud tuppa aknalauale, vaid viisid lume sisse kevadet ootama. Foto: Marianne Loorents

Kas tunnete kevaditi rõõmu roheliste taimealgete üle, mis oma nina mullast välja pistavad? Ja imetlete suvel nende õiteilu ning armastate valminud vilju süüa? Aga kevadel siiski ohkate, kui potte istikutega ühest kohast teise tassite, kõik aknalauad on pottidest hõivatud ja mulda pudeneb siia-sinna?

Kui nii, siis proovige talikülvi – ei mingeid potte aknalaual, ei mingit kastmist, ei mingeid taimevalguslampe. Vaja on vaid seemned mulda panna ja nad õue tõsta – omal ajal nad tärkavad ja saavad seal ilma kõrvalise abita hakkama, kuni on aeg taimed peenrasse istutada. Kõik vahepealne mässamine ja hool jääb ära. Vähemalt nõnda teab öelda end hobiaednikuks nimetav Katrin Uverskaja, kes on tänavu alustanud oma kümnendat talikülvihooaega.

Mis on talikülv?

Talikülv on taimede ettekasvatamise meetod laisale aednikule. Seemned külvatakse niiske külvimullaga täidetud läbipaistvatesse kaanega plastkonteineritesse, mis viiakse juba talvel välja kevadet ootama.

Enamiku tööst teeb ära loodus ise – seemned kogevad külma ja sula, mis valmistab seemnekesta idanemiseks ette. Seemneid niisutab paras kogus vihma- ja lumesulavett, mis kaanes olevate aukude kaudu mullani jõuab. Ja kui aeg on sealmaal, et seeme võiks hakata idanema, siis seda ta ka teeb. Katrin Uverskaja ütleb, et Eesti oludes juhtub see alates aprillist.

“Kui külmakindlad seemikud on tärganud, võib julgelt kaaned pealt ära võtta. Isegi lörts ei tee neile midagi,” sõnab ta. “Küll tasub arvestada seda, et suvikud on programmeeritud külmade saabudes surema, seetõttu ei tasu neid liiga vara külvata. Meie oludes sobib nende külvamiseks aprill. Kui nad on tärganud ja ennustatakse öökülma, siis olen neile kaaned või katteloori igaks juhuks peale pannud. Veel tärkamata seemnetega konteineritel peaks kaas kindlasti peal olema,” jagab Uverskaja nõu.

Ilmselt Eesti kogenuim talikülvaja ütleb, et sel meetodil on kolm suurt plussi. Kõigepealt: see on äärmiselt lihtsalt teostatav, kuna pole vaja spetsiaalset varustust, vaid selleks sobivad imehästi suured joogipudelid, jogurtitopsid jm käepärane, mida võib kasutada mitu aastat järjest.

Teiseks mugavus: vahele jääb seemikute edasi-tagasi tassimine, et võimaldada neile parimaid valgus- ja soojustingimusi. Ning kolmandaks töötab kontseptsioon kooskõlas loodusega, mitte selle vastu.

Lähemalt loe SIIT.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles