Laevakaitsja, kes pääses napilt India põrgust

Aarne Mäe
, Virumaa Teataja peatoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Laevakaitsja, kes pääses napilt India põrgust.
Laevakaitsja, kes pääses napilt India põrgust. Foto: Erakogu

Laevakaitsja Peeter (nimi muudetud) istuks praegu koos kaaslastega Indias ega pääseks kodumaale oma pere juurde, kui ta poleks paar nädalat enne saatuslikku hetke kahtlase taustaga firmast jalga lasknud.

Aasta tagasi lõpetas ta kaugel vetes tulusa, kuid närvesööva tööotsa, pikalt tööandjaks olnud kompanii on talle senini tuhandeid dollareid võlgu. Tema kunagised meeskonnaliikmed aga ootavad juba 2013. aasta sügisest alates, kas Eesti riik saab nad Indialt välja lunastatud või mitte. Peeter ei suuda ette kujutada, et ta oleks ise ebaseaduslikus relvaveos süüdistatud laevameeskonda kuuludes kinni võetud ja pere ootaks tänaseni asjata meest ning isa koju.

Indias kinni võetud meestega oli Peeter palju kokku puutunud, nad polnud küll ühes meeskonnas, kuid veetsid koos aega majutuslaevadel.

Laevakaitsja: “Kõik nad on endised kaitseväelased. Arvestades seda, kui palju mehed on missioonidel käinud, teeb riik nende heaks liiga vähe. Sest selle turvafirma peale loota ei saa.”

“India on üks riikidest, kuhu keegi minna ei taha, kuna seal on väga levinud korruptsioon ja väljapressimine,” räägib Peeter.

Ta loodab, et mehed kunagi ikka koju jõuavad, kuid küsimus on, millal. Praegu on seal 14 eestlast, kelle süüdistused on tühistatud, kuid neile pole dokumente antud ja nad peavad elama Indias ja käima regulaarselt politseile aru andmas.

Laev, millel Peeter leivaraha teenis, kuulus kompaniile, mille kohta pole meie laevakaitsjal ühtegi head sõna öelda: tingimused olid seal kesised, dokumendid korrast ära ning palga maksmisega viivitati. Praegugi veel on firma kolmele mehele kokku võlgu 17 500 dollarit. Lisaks oma poolsada eestlast, kes asjatult raha ootavad.

Peeter selgitab, et laevafirma on USA oma, omanikud araablased, kuid sõidab see alus hoopis Sierra Leone lipu all.

Peeter töötas sel laeval kahe ja poole aasta kestel mõnest päevast mitme kuuni. “Tulin sellelt laevalt ära paar nädalat enne, kui see hakkas Indiasse minema. Kui hiljem kodus kuulsin, et see Indias kinni võeti, oli kergendustunne suur, ehkki see pole kaugeltki esimene kord, kui nii juhtub.” Ta räägib, et seda laeva on varem kinni peetud Egiptuses, kust sai lahti tänu altkäemaksule.

Kas see kompanii tundus juba tööl olles kahtlane? Peeter: “Jah, tundus küll, probleeme oli seal palju. Näiteks 2012. aastal käis seal peal rannavalve, kes vaatas mööda samal ajal Jeemenist ostetud AKdest. Relvi oli seal aga igasuguseid.”

Peetri sõnul jäi kompanii relvade eest võlgu ning segadused olid ka litsentsidega. “Kõik teadsid, kuidas seal lood on.”

Aga ometi mindi, sest elu nõuab oma. Piraadiküttide – või parem oleks öelda laevakaitsjate – palgad ulatuvad 3000 dollarini kuus.

Peeter sattus laevakaitsjaks pärast kaitseväge, sest mereteema paelus ning palgad olid ahvatlevad. Ta hakkas avaldusi saatma, kuni jäi just selle kompanii õnge otsa.

Peeter: “See oli esimesi, kes hakkas ka Eestist värbama, neil oli Eestis isegi kontor, mis nüüdseks on suletud.” Tema sõnul pandi ka Inglismaal kontor kinni: kuna võlgu oli palju, siis käidi kontoris seda raha tagasi nõudmas ning keegi ei julgenud enam seal tööd teha.

“Maksmata arveid on neil Madagaskarile, Egiptusele, Araabia ühendemiraatidele, Lõuna-Aafrikale …, üks laev jäigi Jeemenisse,” loetleb Peeter. “Kui eestlased hakkasid palka nõudma ja lahkuma, siis oli kuulda, et hakati värbama nepaallasi, kes olevat ka hiljem palgata jäänud.”

Peeter lõpetas täpselt aasta tagasi selle töö ja talle jäädi võlgu kahe kuu palk. “See oli teine laev, aga kuulus samale kompaniile. Generaatorid andsid otsad, mootorid andsid otsad, ainus asi, mis töötas, oli satelliittelefon. Viimased kolm nädalat püüdsime lihtsalt kala. Ja koju sealt ka ei tahetud lasta …”

Peeter räägib, et kontaktisiku kaudu saadi toona ametkondadelt soovitusi, et tuleb endale ise rannavalve järele kutsuda, et kõigepealt maale pääseda, ja oma raha eest koju tulla.

Lõpuks tuli ikkagi järele sama kompanii poolt tellitud teeninduspaat, pika jutu järel leiti ka hotell ning viimaks lennutati mehed koju. See kõik juhtus 2014. aasta 22. veebruaril.

Kuigi laevakaitsmisest loobus Peeter aasta tagasi, on ta ka hiljem teinud paar “sutsakat”, aga need juba hoopis usaldusväärsemate firmade kaudu.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles