Meie oma Eesti lipp
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Marju Lina*
Isa ostis mulle suure lipuraamatu.
Seda on nüüd juba kümme korda vaadatud.
Raamatus on sadu uhkeid lippe kogu ilmast,
tuttavaid ja neidki, mida näinud pole silmad.
Gröönimaal on äge lipp, just nagu Jaapan pooleks,
kuid Mongoolia suunab taeva poole justkui noole.
Tore lipp Kataril – nagu vanaema kinnas,
aga Barbadosel küllap kalapüük on hinnas.
Imetore raamat! Muudkui vaatan ma ja uurin.
Riike ilmas on ju palju. Väikeseid ja suuri.
Lippe uudistamast mina sugugi ei väsi.
Ühte lehte siiski kipub keerama mu käsi.
Siin on sini-must-ja-valge. Ilusamat pole!
Ja ma selle üle väga-väga uhke olen!
Näpuga teen tasa pai ja õrnalt vaatan teda,
pikka aega võin ma teda lihtsalt imetleda.
Ja kui lipuraamatu ma viimaks jälle sulen,
ikka üks ja sama mõte mulle pähe tuleb:
kes küll oli see, kel tuleks palju tänu öelda,
et ta oskas nõnda kauni lipu välja mõelda?
*Luuletuse autor Marju Lina on Virumaa Teataja korrektor. Luuletus leidis äramärkimist lasteajakirja Täheke ja riigikantselei võistlusel, mis kandis pealkirja “Meie oma Eesti lipp”.