Tagasi
foto: Arvet Mägi
Rakvere teatri rõõmsa teotahtelisusega algavasse hooaega mahub intrigeerivaid lavastusi, luulet, muusikat ning peamurdmist rahaasjus. Kunstis järeleandmisi ei tule, ütleb direktor Joonas Tartu.
Kuidas astub Rakvere teater suvest sügisesse?
Suvi andis meile kõigile võimaluse eemal olla ja natuke teises võtmes jõudu koguda. Tundub, et inimesed on saanud hea laengu ja juba natuke ootasid algust – järjest rohkem hakati puhkuse lõpus majas käima ja toimetama.
Käivad kolmed proovid, hästi asjalik õhkkond on majas. Valutult ja positiivselt on tööohjad kätte saadud.
Kuidas elab teatri rahapool, kas hakkab helgemaks muutuma?
See on ikka päris karm ja raske. Peame ikka ja ikka eelarvele otsa vaatama – kust annab kärpeid teha ja kust kokku hoida. Rakvere teater ei ole küll kunagi laristaja olnud ja projektide puhul on vaadatud, et need mõistlikud oleks, on asju sellepärast ka tegemata jäänud.
Oleme alati üritanud kunstilisi mööndusi võimalikult vähe teha, mitte midagi teha kvaliteedi arvelt. Et kõik, mida teeme, oleks see, millesse me usume, et see on õige ja vajalik meelelahutuseks, kunstiks, dialoogiks. Tundub, et see läheb järjest raskemaks, kuna on nii mitu eelarvekärbet ja käibemaksutõus.
Oleme olnud sunnitud piletihindasid üle vaatama. Keskmine piletihind on langenud. Külastajate arv mõnevõrra ka, aga seda on hästi raske öelda, sest see oleneb projekti saali suurusest. Suvel olid väikeste saalidega asjad, see mõjutab kohe.
Peame rahaasjades olema veel nutikamad ja leidma lahendusi. See paratamatult väsitab, ja kust need lahendused ikka lõpmatuseni tulevad.
Kuidas selline pidev rihmapingutamine teatrile mõjub?
Ma ei ole mitte Rakvere teatri seisukohalt, vaid üldisemalt pisut murelik, sest tänane olukord sunnib teatrit juhtima ja teatrit tegema järjest enam äriühingu võtmes, kus sa ei vaata enam klassikalisi teatritegemise põhimõtteid, vaid pead lähtuma ärilistest kaalutlustest. Minu meelest need asjad päris hästi kokku ei sobi.
Ega Rakvere teatri tegemistes sõnumid ja muud tähtsad asjad kunagi ära ei kao, aga mida raskemaks see olukord kujuneb, seda vähem efektiivsed on ka need asjad, mida kultuuriga üritatakse saavutada – kas on see lihtne hea meelelahutus või mingid muud eesmärgid.
Rakverele on see küsimus, kui kaua saame samas mahus jätkata. Oleme üritanud hoida, et etendusi oleks sama palju, et uuslavastusi tuleks, et külastajate arv säiliks ja suudaksime väljasõite teha. Kui selline olukord kestab, tuleb ikkagi hakata mööndusi tegema - me ei saa minna kultuuritegevuse sisu kallale.
Kõige kahetsusväärsem oleks, kui peaksime hakkama tegema teatrit selliselt, et hakkame arvama, mis meeldiks hästi paljudele inimestele. Siis teeksime seda, mida me ei usu, samas teadmata, kas see inimestele korda läheb.
Usun, et saame siiski hakkama, ja loodan, et riigis olukorda siiski kainelt vaadatakse ja üritatakse paremate aegade seisu taastama hakata.
Kuidas sellises olukorras toimida, mis on oluline?
Oluline on, et publik tuleks.
Olenemata keerulistest aegadest ja õhukesest rahakotist, võtaks igaüks aega mõelda selle peale, kuhu ta oma raha paigutab pikemas ja lühemas perspektiivis.
Nagu arst soovitab süüa mitmekesiselt, nii ka peaks seda jagama vaimselt mitmekesiselt – suunata natuke vahendeid siia ja sinna, käia seenel ja looduses, käia ka kinos ja teatris, et kõik oleks tasakaalus. See on investeering endasse.
Kuna praegu tahetakse mõõta kõike majandusega, siis majanduses sõltub palju inimesest, kes loob või teeb. Et inimene saaks luua või teha, peab tal olema tervis, ka vaimutervis, ja millestki jõudu ammutada. Kultuurist saab tõuke ka selleks, et majanduskriisist kiiremini välja tuleksime. Ei tohi jääda koju ja kapselduda. Selleks üritame jätkuvalt oma panust anda.
Mis hakkab juhtuma algaval hooajal?
Uuslavastuste plaan on enam-vähem suveni paigas, mõnedes kohtades on veel valikuid. Mingeid mööndusi uuslavastuste osas me ei tee.
Alustame 24. septembril lavastusega “Tuulte pöörises”, mis oli Rakvere teatri kunagine esimene lavastus. Lavastaja Andres Noormets on väga avatud, avar ja mõnus teatrimees, kes väga hästi sobib siia majja.
Nad teevad praegu proove väikeses puhketoas ning pidev arutelu, põnevad vestlused ja vaidlused saadavad meie kontoritööd.
Sellest tuleb tükk, mis on trupi poolt väga sisuliselt ette valmistatud. Andres Noormetsa käsitlused pole alati kõige tavapärasemad ning lugu on tema sõnul tänapäeval sama aktuaalne kui 70 aastat tagasi.
Töös on Andrus Kivirähki “Papagoide päevad”, mille lavastaja Sulev Teppart on väga tugeva nägemuse ja selge sammuga, aga lugu ise on pisut ekstravagantne ja kohati kummaline. Julgen öelda, et see on kunstiprojekt, mille tulemus on kindlasti huvitav vaadata.
Kõige hämaramad on noorte toimetamised proovisaalis. Lähtekohaks on kunagised seebikad, põhiliselt “Ka rikkad nutavad”, kuid vaadatakse meie ühiskonda täna natuke teistsuguses võtmes. See on trupitöö, lavastajaks Kertu Moppel.
Jõuluettevalmistus käib ka juba hoogsalt. Lastega vaatame seekord Pärsia poole – tuleb “Väike Mukk”, mida Toomas Suuman on võtnud kirjutada ja lavastada.
Pärsia maailm on teema igas mõttes ning meie soov on avada selle ilu, peletada võõristust ja tekitada avatust. Jõulumaa projektivedaja on seekord Jaanus Kaasik ning see hakkab haakuma lavastusega.
Uusaastaballi taas kord ei tule, tuleb hoopis luule. Jaanika Juhanson teeb Doris Kareva luulel põhineva lavastuse, millega läheme tõenäoliselt pangamajja, püüdes andas sellele taas uue õhkkonna ja hingamise. Tõenäoliselt läheb sinna taas Ülle [Lichtfeldt], kes on lavastuses peaosaline, samuti on Rakverre tagasi oodata Peeter Jakobit.
“Unenäokohvik” peaks olema üks mõnus kohvikuõhtu.
Ideena see praegu nõnda on, aga tihtipeale hakkavad proovisaalis asjad muutuma. Mulle tundub, et selles on kargust ja teravust ning detsembrile omast õdusust.
Mida toob uus aasta?
Uuel aastal on käed löödud Peeter Tammearuga – hea, kõva käega ja nägemusega lavastajaga. Ta teeb enda tõlgitud ja dramatiseeritud lugu “Linnukatse”, mis kulgeb kahes ajastus paralleelselt.
Sealt edasi on natuke ebakindlust ja lahtisust mitmete materjalide ja teemadega. Peeter Rästas hakkab ilmselt tegema väikseses saalis lugu “Saja-aastane maja”, mida ta ise on loomenõukogus kaitsnud.
Suvel on tõenäoliselt oodata Rakverre Jaanus Rohumaad, kes hakkab tegema suurt suvelavastust eesti ajaloo ainetel huvitava käsitlusega, ilmselt Noor-Eesti ja sellised teemad. Tahame sellega jääda Virumaale.
Kas on jaksu ka arvukaid projekte jätkata?
Jätkame! Jazzukohvik alustas 10. septembril, jätkuvad pangamaja-kontserdid. Kui varem tegime pangamaja-kontserte teatri ja Eesti Kontserdi koostöös, siis nüüd tulevad partneriteks ka Rakvere rahvamaja ja Eesti Interpreetide Liit. Suur heameel on, et Rakvere on saanud Keio Soomelti näol väga asjaliku, avatud ja targa kultuurijuhi, usun teatri ja rahvamaja koostöö tihenemist.
Projekt “Rakvere Teater esitleb” jätkab, 1. oktoobril peaks siia jõudma nüüdistantsu ning vaatame ka Mart Kangro uute tööde poole. Noorteüritused kohvikus kindlasti jätkuvad. Hargnemas on midagi kirjandusega seotut – aeg-ajalt võiks kohvikus kirjandusest ja raamatutest rääkida.
Lastehommikuid üritaks sel hooajapoolel teha ühe, teisel poolel ühe või kaks, ikka mingi sisulisema argumendiga.
Ka debattidega jätkame.
Oleme püüdnud mõelda läbi, et mitte üritusi üle kuhjata, aga samas kogu aeg teatrimäel midagi toimuks ja oleks mitmekesisust. Teater on nagunii põhiline.
Järgmise Baltoscandali ettevalmistamine läheb kohe lahti. Ka kultuuripealinna raames teeb Baltoscandal väikese etteaste ning suure tõenäosusega kolib Rakvere teater aastal 2011 natuke ka Tallinnasse.
Toimetamist on, püüame hakkama saada. Kui meie head külastajad ja sõbrad on meie ümber, ei ole üldse küsimust.
Kui kevadel oli juttu naistekriisist seoses lapseootajatega, siis mis on uudist selles vallas?
Väikesed tüdrukud kasvavad jõudsalt, õhtuti kohtan lapsemammasid kärudega kõndimas.
Kui esialgu oli juttu, et ehk on nad ära isegi kolm aastat, siis Silja Miks on arvanud, et võiks sügise poole juba natuke mängida.
Marin Mägi, kes ütles varem, et enne uut aastat ei tasu talle tööjutuga helistadagi, on maininud, et võiks ehk novembris juba natuke kaasa teha. See on suurepärane – näitab, et Rakvere teatri inimestel on armastus teatri vastu suur.
Tõenäoliselt räägime nendega rollidest järgmisel aastal, anname praegu võimaluse pereelu nautida. Mõlema pere teine pool on nagunii teatris ametis - Silja Miksi abikaasa Indrek Apinis on sellest hooajast inspitsient ja Marin Mägi kaasa Elvis Efert on meie turundusjuht. Tasakaal on olemas.
Kas väljaloositud teatrisaali võitja Dmitri Iljušin on juba etenduse valinud?
Ta ei ole valinud etendust, kuid on valinud aja – neil abikaasaga on mõlemal sünnipäev jaanuarikuus, nad otsustasid seda tähistada teatris. Dmitri mõtleb väga ka selle peale, et leida sihtgrupp suurusjärgus sada inimest, kes ka teatrisse kutsuda.
See oli hea idee, mida Rakvere teater võib-olla mingil hetkel veel kord kasutab. Ideid on õhus palju. Mingit avantüüri on kindlasti oodata. On oodata ootamatusi.
Rakvere teatri algus
• 1882 luuakse Rakvere Näitlejate Ring.
• 1927 kuulutatakse Jakob Liiva eestvedamisel välja korjandus teatrimaja ehituseks, mis ka kaks aastat hiljem algab.
• 1940 saab teatrimaja pärast vahepealset üheksa-aastast pausi valmis ja avatakse 24. veebruaril pitsballiga ning järgmisel päeval August Kitzbergi näidendi “Tuulte pöörises” lavastusega.
