Tõnu Kiviloo sõnul seisab mõisakoolidel ees järgmine ülesanne - teha mõisakompleks ka külastajatele atraktiivsemaks. Foto: Arvet Mägi

Kohtume Tõnu Kivilooga Viru-Nigula vallas Vasta mõisakoolis. Et 2. juunil algab taas külastusmäng “Unustatud mõisad”, on ta mitme päeva jooksul läbi sõitnud üle kolmekümne mõisakooli, kuhu sel suvel külalisi oodatakse.

Mõisakoolide puhul on eesmärk säilitada mõisa ennast, samas kerkib küsimus kohe mõisast kui õpikeskkonnast.

Meie ühendus püstitas peamise eesmärgi aastal 2003, kui poliitiline suundumus oli, et mõisahoones ei saa kooli pidada: küll ei sobi hoone, ei saa luua vajalikke tingimusi, pole ühte, teist või kolmandat.

Siis asutatigi Eesti Mõisakoolide Ühendus ja algust tehti mõisate külastusmänguga. Selle mängu idee on olnud teadvustada kõigile inimestele, sealhulgas ametnikele ja poliitikutele, et mõisahoones on võimalik kooli pidada, see annab koolile lisaväärtust, loob imidžit ja on lastele hariv. Selline “IQ tõstmine”, teadmine, kust sa oled, mida ja milleks teed. Sellel eesmärgil olemegi viimasel neljal aastal tegutsenud.

Mõtteliselt on eesmärk täidetud ja teadvustatud, et lapsed saavad mõisakoolis samaväärse või isegi parema hariduse kui karpmajakoolis. Meie läheneval aastakoosolekul tahaks sama mõtte välja öelda ja küsida: “Mis edasi?”

Kas direktorid on tuleviku suhtes positiivsemalt meelestatud, võrreldes nelja aasta taguse ajaga, kui suund oli mõisakoolid sulgeda?

On küll. Järgmine murettegev asi on aga see, et lapsi jääb igal pool vähemaks. On vaja leida täiendavaid funktsioone, et motiveerida nii kooli personali kui iseennast. See võtab nüüd vähemalt järgmised neli aastat aega, et süsteemid välja töötada.

Eesmärk on, et koolimõis kohaliku omavalitsuse tasandil turismiga tegeleks. Kuid keegi meist ei ole ju professionaal, keegi pole turismi õppinud. Kui inimene käib mõisas juba korra-kaks, saab esmase elamuse kätte, siis ootab ta järgmisel korral juba kvalitatiivset muudatust. See kõik on võimalik. Ja iga niisugune liigutus pole ju ainult koolikeskne, vaid küla-, valla- ja maapiirkonna jaoks oluline.

Nüüdseks ongi külastusmäng läinud oma raamidest välja ja nõudlus selle järele kasvab. Näiteks tegid sakslased sellest ideest copy-paste´i (kopeeri-kleebi - toim), ja 20 saksa eramõisat on juba sel suvel kõik ühel päeval avatud.

Kuid mis siis edasi, nagu on üks teie aastakoosoleku küsimustest?

Kvalitatiivne suundumus. Tuleb minna mõisahoonest välja ja vaadata seda kompleksina. Praeguseks on päris paljudele mõisatele tehtud arenguvisioonid ja neid tuleb aidata teoks teha. Leida fonde ja vahendeid ning abistada nõu ja jõuga. Aidata neil imidžit luua.

Mida selle imidži all mõista? Haridust?

Hariduse seisukohast on eesmärk saavutatud. Nüüd on juba vanemate otsustada, sest palju oleneb sellest, kuidas nad suhtuvad mõisakooli ja oma lapse seal õppimisse.

Mina näen imidži loomise all seda, kuidas suudab mõis toota kompleksi baasil lisaväärtust: mitmesugune huvitegevus, kas või rajada kooliaed, mis on koolide juurest kadunud. Näiteks lille-, marja-, õunaaed - need annavad seda kultuuri ja töökasvatust, mida mujalt ei saa. Praegu on suundumus, et maalaps kolib lõpuks ikkagi linna. Kuid käe saaks ta mullaseks teha koolis.

Oletame, et maakoolis käinud laps on pannud porgandiseemne mulda ja sügisel porgandid üles võtnud. Mingil ajal elab ta Manhattani kõrghoones ja paneb ka seal oma rõdul midagi mulla sisse, mõeldes, et õppis seda Vasta mõisa kooliaias. See on tunne, mis loob südamlikkust ja positiivsust. Aga loomulikult ei anna ükski tegu kohe tulemusi.

Kuid mis on mõisakoolides sellist, mida mõnes teises koolis ei ole?

Esiteks juba see, et autoriteetses keskkonnas olemine ja õppimine distsiplineerib.

Karpmajas asuvas koolis tõuseb pliiats kergemini seina peale kriipsu vedama kui mõisakoolis. Ja ka uksed ei käi meil ehk tagantkätt nii kergesti pauguga kinni. Oma kooli hoitakse rohkem. Inimese psühholoogia juba on selline, et mis on arhailine ja suur, tekitab austust ja aukartust.

Koostöö ja ühte jalga käimine - need läbivad ka mõisakoolide ühenduse tegevust. Meil ei ole ühingus üksteise poole näpuga näitamist. See on ääretult positiivne, see õlatunne ja arusaamine.

Mõisa kui õpikeskkonna paremaks muutmiseks tuleb teha tihedat koostööd ilmselt muinsuskaitsega?

Ka muinsuskaitse suhtumine on muutunud. Kompromisside leidmine on täna lihtsam kui neli aastat tagasi. Aktsepteeritakse seda, et mõisa kui tootmisüksust enam tagasi ei tule ja on vaja leida uusi funktsioone, kasutusi. Seega tuleb meil üheskoos leida kuldne kesktee, et maksimaalselt säilitada, ühtlasi muuta mõis ka tänapäeval kasutuskõlblikuks.

Kuidas laabub koostöö kohalike omavalitsustega? Nii mõnigi väikekool Eestis on tegelikult kaudselt välja suretatud.

Koostöö omavalitsustega on suurenenud, kuid eks komplikatsioone muidugi on. Nn kõlvatu konkurents, mis on vahel hullem kui erasektoris, annab esimesena tunda just hariduses.Näiteks huvitegevuse või laste ringiliikumise raha. Poliitilise kokkuleppe peaks saavutama mõtteviis, et ka 50 lapsega koolis saab huviringe teha.

Kui me jõuame selleni, et kohalik omavalitsus seda piirangut ei tee, võiks öelda, et meil on linnade huviringidega võrreldav standard.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.33