Sukeldujatele on legendi kohaselt Teise maailmasõja ajal järve uppunud tank jäänud leidmatuks. Teadjad peavad selle põhjuseks järve iseärasusi. Foto: Alo Aaspalu

Lääne-Virumaa keskkonnateenistuse juhataja Aivar Lainjärve sõnul tehti neile varakevadel avaldus väidetavalt järve põhjas lebava tanki leidmiseks ja väljatoomiseks, kuid keskkonnateenistuse seisukoht on eitav. Tema arvates oleks Baltikumi ainulaadses järves tehtavad tööd mõeldamatud. “Meie mure on see, et legendi pärast tuleb huvilisi juurde ja järv rikutakse,” põhjendas Lainjärv keskkonnateenistuse hoiakut ja lisas, et kaalutakse ka järv sukeldujatele hoopis sulgeda. Oma läbipaistvuse tõttu on Sinijärv aga üks populaarsemaid sukeldumiskohti Eestis.

Võimaliku ekspeditsiooni hing, MTÜ Eesti SS-Leegioni Muuseumi juhatuse liige Leo Tammiksaar tõi vastuargumendiks, et hoopis tanki järve jätmine tähendaks veekogu surma. Aastate jooksul mootorsõiduk roostetab ja kütus voolab vette. Tammiksaare sõnul on praktika seda näidanud ja antud juhul nii ka minevat. “Oluline pole mitte eseme haruldus, vaid järv,” rõhutas ta.

Seda, millise tankiga tegu on, ta enda väitel öelda ei oska. “Kuid võidaks nii ajalugu kui keskkond,” arutles Tammiksaar.

Suletud piirkond

Legend räägib, et tegu võib isegi olla Teise maailmasõja suurima ja kardetuima saksa tankiga Kuningtiiger, mida on maailmas väga vähe säilinud ja mis oleks hinnaline leid. Samas ei korvaks see kahju loodusele. “Äntu järve endale õuele enam mingi raha eest tagasi ei too,” kommenteeris Aivar Lainjärv.

Kohalikud legendi tõesust aga ei kinnita. Väike-Maarja muuseumi asutaja Ellu Moisa sõnul külastavad järvesid ju pidevalt akvalangistid ja tema teada pole kunagi midagi leitud. Samuti ei ole üheski kirjalikuks materjalis tanki mainitud, küll aga asusid Äntu järvede taga Saksa sõjaväe moonalaod, mille venelased õhku lasid. “Kõigepealt tuleks see tank ikka üles leida,” naeris Moisa.

Eesti Ekspressi fotograaf Tiit Blaat, kes elas väiksena Väike-Maarjas, meenutas, et jutte, kuidas selge vee korral olla seal midagi nähtud, on kogu aeg räägitud. “Mina küll ei usu, et seal midagi on,” arvas ta.

Äntu järvede ääres suvitava Tõnu Hinnosaare sõnul võib tank järves olla küll. “Sõja ajal oli tegu suletud piirkonnaga, ja ega kohalikud teadnud, mis siin toimub,” selgitas ta. Ta meenutas, et 2003. aastal leiti järvest mürsud, olgugi et ka enne seda oli Sinijärve palju kordi sukeldutud.

“Ja kui nii lihtsaid asju nii madalast ja suhteliselt kandva põhja pealt alles tükk aega hiljem leiti, siis võib mitmekümnetonnine tank samuti seal olla,” rääkis ta. Järve enda arvates väga hästi tundev Hinnosaar selgitas, et mõnes kohas on põhi küll 1,5 meetri sügavusel, ent kui pikk ritv järve lükata, võib kandev põhi pinnases vastu tulla alles näiteks kuue meetri sügavusel.

Tema sõnul on käidud legenditanki otsimas ennegi: kord suvel olid otsijaiks venelased, kes tulnud temalt nõu küsima, teine kord sattus ta talveööl järvel metallidetektoriga tegutsevate meeste peale.

Hinnosaar naeris, et kui temalt küsitakse, kas ta tanki on näinud, vastab ta ei. “Kuid tanki jälgi küll ja võiks neid nüüdki näidata,” viitas ta säilinud järveäärsetele rasketehnikapesadele.

Järvele ohtlik

Eesti sõjamuuseumi, kindral Laidoneri muuseumi direktori Indrek Tarandi sõnul on muuseum Äntu järve uurimisprojekti katusorganisatsioon ja see projekt on ainult üks muuseumi teadustööde plaani paljudest osadest.

Maapõuest ja ka veest leitavad muistised kuuluvad Eesti riigile, mida antud küsimuse puhul esindab Eesti sõjamuuseum. “Muuseum on selles looduslikult omapärases piirkonnas keskkonnaametnikega äärmiselt tihedas koostöös,” lisas ta.

Järveteadusega tegeleva limnoloogiakeskuse professor Ingmar Ott rääkis, et tema poole pöörduti samuti tanki puudutava infoga, kuid tema arvates oleks tööd Sinijärves Eesti selgelt kõige läbipaistvama veega järvele hukatuslikud. “Kaevamine lööks üles setted, milles on talletunud toitesoolad. Need võivad tekitada vetikate vohamise ja vee õitsemise,” kirjeldas ta võimalikku stsenaariumi.

Ning kui hüpoteetiliselt rääkida, siis ei saaks kaevamistöödega alustada ilma, et limnoloogiakeskus teeks põhjalikud uuringud.

“Peab uurima võimalike haruldaste taimede ja makroselgrootute olemasolu järves,” lisas ta.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.67