Õmblejaametit peavad tänapäeval fanaatikud

Selle tõestuseks, et tänapäeval tähendab õmblejana töötamine pigem harrastusega tegelemist, toob Jana Bergström lihtsa näite. 1986. aastal toonase Rakvere kutsekooli õmbleja kutsetunnistusega lõpetanud  Bergström oli siis üks kahekümnest selle eriala omandanust. Lisaks temale on valitud erialale praeguseks truuks jäänud vaid neli kursusekaaslast.

Ka tema ise katsetas vahepeal müüja ametis, samal ajal küll kodus õmblejatööd tehes, kuid leidis, et kaubandus pole tema jaoks. Mis sest, et ka õmblemine on üks stressirohkemaid tegevusi: istud masina taga sundasendis ja üksi oma mõtteid mõeldes. “Kõigile ei sobi ka sinu tehtu ehk lõpptulemus. Eriti siis, kui see on mõni disainimist nõudev töö. Nii kaua, kuni tellimus on lõpuks üle antud, õmbleja sisimas närveerib, kas teisele inimesele tehtu meeldib,” kõneleb Jana Bergström, kes aastate jooksul on kasvatanud ennast n-ö külmema kõhuga olema.

Ja üldjuhul pöörduvad disainimist nõudva tellimusega tema poole need kliendid, kes teda teavad ja tema käekirja tunnevad, neile sobivad tema mõtted ja stiil.

Jana Bergström on tegutsenud viimased 16–17 aastat FIEna ja rendib oma õmblustöökojale ruume Kadrina spordihoones. ­Väikeettevõtjaks sundis hakkama tõsiasi, et kui pere Kadrinasse kolis, polnud tal kuhugi tööle minna. Õige varsti kutsuti ta teiseks õmblejaks endise Nuka poe peal tegutsevasse õmblustöökotta, sest üks sealsetest õmblejatest oli läinud Tallinna parematele jahimaadele kõrgemat palka teenima. Õmblustöökojas kogetu andiski viimase tõuke eraettevõtlusega alustamiseks.

Et õmblejal oma klientuur tekiks, võtab aastaid. “Ja siis pead sa ka pidevalt tegutsema. Ma kolisin vahepeal spordihoonest oma äriga ära, kodus käisid küll kliendid, aga langus on meeletu, kui sa avalikult ei tegutse,” kõneleb naine oma isiklikule kogemusele toetudes.

Avalikul pinnal õmblusteenuse pakkujaid peale tema Kadrinas rohkem ei olegi, leidub veel mõni üksik koduõmbleja.

Peamiselt tuuakse talle õmblustöökotta riideid parandada. Sageli on nendeks kaltsukatest ostetud rõivad, mis kohendamist või ümber tegemist vajavad. Püsiklientidele õmbleb ta riideid ka algusest peale, kuid sellised tellimused moodustavad vaid 20 protsenti kogu tööst.

Õmbleja sõnul oleks uusi kehakatteid tahtvaid kliente ehk rohkemgi, kuid kõiki soovijaid ta jutule siiski ei võta. “See on nii töömahukas, võtab mul väga palju aega ja mu tunnihind tuleb väga odav,” tunnistab naine ja lisab, et valmisriiete kohendamine on tunduvalt tulusam. “Ma pean vaatama, mis mulle kasulik on.”

Siinkohal toob ta näite, et kui Hiinas valmistatud seeliku saab poest kätte 20 euroga või veel odavamalt, siis temal on tööraha juba üle 20 euro, millele klient peab juurde arvestama materjali maksumuse. Seetõttu on  kliendil tegelikult soodsam rõivaid poest osta kui neid õmblejalt tellida.

Lisaks tegeleb Jana Bergström masintikkimise ja viltimisega. Aastate jooksul on ta soetanud mitmesuguseid spetsiifilisemaks tööks vajalikke masinad, nagu  nööbimasin, mis katab naha või riidega nööbid, mis kliendi rõiva juurde sobivad.

Raskustega silmitsi seistes on ta vahel harva ikka mõelnud, et teeks ettevõtlusega lõpparve ja läheks näiteks Tallinnasse tööle, kus saaks vahetustega käia. “Seal teenivad õmblejad riideparandusega väga hästi.

Aga mul on laps ja koer ja nemad on mulle tähtsamad kui suur sissetulek,” selgitab Jana Bergström, miks ta siiamaani on Kadrinale truuks jäänud.

Korra ta küll proovis graafiku alusel väljaspool Kadrinat tööl käia. Kui Põhjakeskuses alustas Tubli Rätsep, kandideeris ta sinna tööle ja osutus ka valituks. “Tööl käimine läks nii keeruliseks, et mu pereelu ei toiminud enam,” meenutab naine aega, kui tööpäevad olid pikad, edasi-tagasi sõitmine tähendas väljaminekut, sest autol oli vaja kogu aeg paaki täita, ja palgapäeval oli tasuks ikkagi vaid miinimumpalk. “Vahel kihutasin sajaga õhtul koju, sest lapsega oli vaja õppida,” meenutab Jana Bergström. “Siis ma mõtlesin, et selle miinimumpalga eest olen Kadrinas, sest tegelikult on siinsetel inimestele mind vaja.”

Ja neil ongi teda vaja, sest riideeseme parandamiseks Rakverre sõitmine on ajakulukas ja maksab. Linnas on hinnad kõrgemad, töödel ootejärjekord ja siis on vaja korda tehtud esemele veel järele minna. Kohalikul õmblejal on aga kõik vajalik olemas ja seeliku katkisele lukule leiab asenduse kohapealt.

Natukesegi lisatulu teenimiseks võttis naine õmblustöökotta müüki tarvikuid, mida koolilastel käsitöötunnis vaja läheb: lõngad, vardad, heegelnõelad, pärlid ja muu. “Et tuleks väike kopikas lisaks ja aitaks renti maksta.”

Samuti töötab õmblustöökoda koos Virumaa Suurpuhastusega keemilise puhastuse vastuvõtuna. Kadrina rahvas toob puhastust vajavad esemed töökotta, kust need korra nädalas Rakverre viiakse ja kuhu hiljem tagasi tuuakse.

Jana Bergströmi sõnul küsitakse temalt ka samal põhimõttel toimivat kingsepateenust, kuid ta pole veel nii kaugele jõudnud, et mõne kingsepaga kokkulepet sõlmida.

Kuigi kohustusi näikse ettevõtjal olevat rohkem kui üks, abikäsi ta endale võtta ei plaani. “Seda vastutust ma omale praegu ei võta. Tagada inimesele miinimumpalk, töö kogu aeg, selleks peavad lepingud taga olema. Ma ei hakka inimestega mängima, riskin ainult iseendaga,” ütleb ta kindlameelselt.