Repliik: Vahel teeb küll kadedaks

Kristi Ehrlich
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kristi Ehrlich.
Kristi Ehrlich. Foto: Arvet Mägi

Kõledal ja pimedal talvehommikul jalgrattal vastu rühkivat postiljoni vaadates tekivad mul alati külmavärinad ning tänan õnne, et ees ootab soe kontor, kus karm põhjatuul näkku ei puhu.

Nüüd aga on asi hoopis vastupidine. Suletud ruumis laua taga oma päeva mööda saates ja päikest vaid läbi akna nähes teeb meele kadedaks teadmine, et posti laiali kandes naudib postiljon eredat kevadpäikest, värsket õhku ja füüsilist aktiivsust.

Keset palavat suve, kui päike lagipähe kütab, ei pruugi aurava asfaldi laotamine teetöölist eriliselt võluda (ma ei saa seda muidugi kindlalt väita, sest pole kunagi küsinud), nii see mulle näib, kui astun välja konditsioneeritud õhuga toast.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles