Külalood: Kuidas ma toidu prügikasti viskasin

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rein, see Kadrina Sikk.
Rein, see Kadrina Sikk. Foto: Meelis Meilbaum

Olen toiduraiskaja. Mu vaesuses elanud rätsepast vanaema ei annaks seda andeks. Et kõik algusest peale ära seletada, tuleb alustada sellest, et lugesin koledat pressiteadet, sisuks Eestis ära visatava toidu kogus.

Säästva Eesti instituut oli kokku lugenud, et keskmiselt viskab Eesti leibkond aastas prügikasti 120 euro väärtuses toitu. Kogu Eesti peale visatakse toitu minema 63 miljoni euro eest aastas. Kilodes teeb see keskmise pere kohta poolsada kilo.

Lugedes mõtlesin uhkusega, et õnneks olen toiduraiskamisest kaugel. Väga harva rändab meil toit pügikasti. Selle teadmisega läksin naabervalda Haljalasse Sämmi Grilli, kultussöögikohta, armas abikaasa kaasas. Kenas keskkonnas hakkasid juba kaugelt silma hiigelsuured portsud, mida usinad ettekandjad laudadele tarisid. Kui hiigel-hiigelsuured portsud tegelikult olid, saime aimu aga ikkagi alles siis, kui road me lauale maandusid.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles