Bensiinihaisune leib ja karulihast kotletid sööbisid aastateks mällu

Merly Raudla
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lehte Petrova meenutas vanu fotosid vaadates elu külmal maal.
Lehte Petrova meenutas vanu fotosid vaadates elu külmal maal. Foto: Merly Raudla

Külm ja lumine 25. märtsi öö 1949. aastal oli tollal 12aastase Lehte jaoks murranguline. Tema pere oli üks paljudest, kes oli sunnitud vägivaldse ümberasustamise tõttu kodumaa seljataha jätma ja Siberis uut elu alustama.

Viru-Jaagupis elav Lehte Petrova (snd Leppik) meenutas, et reel saabunud sõduritega koos oli ka üks Venemaalt pärit eestlane, kes andis juhtnööre, mida ühes võtta tasuks. “Paljud asjad võtsime tema soovitusel kaasa, mida muidu ei oleks tassima hakanud. Ema ja isa pakkisid voodilina sisse umbes poole sea jagu liha, puust korviga võeti rukkijahu ja kruupi. Kuigi isa oli algul vastu, võeti ühes ka väike raudahi, mis pimedat ja kõledat vagunit pikal teekonnal natukenegi soojendas,” meenutas ta.

Ema Julie peitis enne ärasõitu koera­kuuti oma õmblusmasina. Kooliteenija, kes majahoidjaks kutsuti, võttis selle oma hoolde ning viis perekonna sugulaste kätte. Kui küüditatud kodumaale naasid, ootas masin endisi omanikke.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles