Bensiinihaisune leib ja karulihast kotletid sööbisid aastateks mällu

Viru-Jaagupis elav Lehte Petrova (snd Leppik) meenutas, et reel saabunud sõduritega koos oli ka üks Venemaalt pärit eestlane, kes andis juhtnööre, mida ühes võtta tasuks. “Paljud asjad võtsime tema soovitusel kaasa, mida muidu ei oleks tassima hakanud. Ema ja isa pakkisid voodilina sisse umbes poole sea jagu liha, puust korviga võeti rukkijahu ja kruupi. Kuigi isa oli algul vastu, võeti ühes ka väike raudahi, mis pimedat ja kõledat vagunit pikal teekonnal natukenegi soojendas,” meenutas ta.

Ema Julie peitis enne ärasõitu koera­kuuti oma õmblusmasina. Kooliteenija, kes majahoidjaks kutsuti, võttis selle oma hoolde ning viis perekonna sugulaste kätte. Kui küüditatud kodumaale naasid, ootas masin endisi omanikke.

Lehte ise võttis riiete sees kaasa lauanõusid – kaks hõbelusikat, tordilabida, kolm kahvlit-nuga ja harilikku lusikat ning perekonnapildid. Fotod, hõbelusikad ja tordilabidas reisisid rohkem kui kümne aasta pärast perekonnaga taas koju. Lusikad on siiani alles ja kasutuses.

“Kuigi vaguniakendel olid trellid, hoiti kuni Narvani ka luugid ees. Et kaasa võetud raudahju kütta, varastasid mehed sütt – ilm läks kogu aeg külmemaks,” jutustas ta. “Pärast Narvast läbijõudmist anti kord päevas vagunisse ämbriga suppi ja lastele hirsiputru. Osal oli veel toitu ühes võetud, kuid mõni inimene viidi ära otse koolist või töölt, nendel ei olnud muud kui seljariided,” selgitas küüditatu.

Perekond Leppiku saatusekaaslased, kes samas vagunis sõitsid, küüditati samuti terve perekonnaga. Kolmepäevane imik, kes koos emaga haiglast otse rongile viidi, ei näinud kunagi oma kodu. Kuigi vastsündinu pidas pika rongireisi vastu, kustus pisike eluküünal Siberis, jõudmata sihtkohta.

Sõit pimedas vagunis oli Lehte sõnul väga pikk. Kui pikk täpsemalt, ta enam ei mäletagi. Rong peatus Lõuna-Siberis Abakani linnas. Edasi liiguti veoautodel Verhne-Ussinskoje koolimajja, kust küüditatuid tööle värvati. Keda tööle ei võetud, saadeti kolhoosidesse leiba teenima.

Kodumaa toiduga harjunud Lehte jaoks oli kohalik leib vastik. Kuna autokastis veeti kõrvuti jahu ja bensiinikanistreid, oli leival tugev bensiinihais. “Isa ütles, et sureb pärast ühe jahukoti otsasaamist ära, nii halb oli see leib,” kirjeldas vanaproua. Kohalikule leivale lisasid maitset veel koirohi ja kanep, mis põllul umbrohuna kasvasid ning leiva sisse sattudes selle kibedaks muutsid.

Siberi kasinates oludes tuli pirtsutamata süüa, mida oli. Näiteks on Lehte võõrsil elatud aastate jooksul söönud nii hobuse- kui karuliha. “Karuliha maitses paremini kui hobune, kuigi see oli väga rasvane. Karulihast kotlette praadides tuli neist pool pannitäit rasva välja,” meenutas ta.

Lehte ema Julie ja isa Artur asusid Siberis kohe tööle. Pereema töötas nii saekaatris, telliskivi- kui vilditehases. Lehtegi käis neiuna telliskivitehases tööl – algul teenis ta raha hobuajajana, hiljem viskas segumasina juures savi masinasse. Oma esimese palga eest lasi Lehte endale õmmelda seeliku ja valge pluusi.

Siberis koolis haridusteed jätkates sattus Lehte klassikaaslasteks teisigi ­Virumaalt pärit lapsi. Enamik jäi rahule seitsme klassi haridusega, kuid osa läks keskkooli edasi, mis tähendas tarkuse omandamist koolipingis veel kolm aastat.

Trükikotta täheladujana tööle asunud Lehtel on meeles seik, mis ta komisjoni aru andma viis. “Oli vaja kirjutada “atomnaja elektrostantsija” (aatomielektrijaam – toim), mina kirjutasin kogemata “anatomja elektrostantsija” (anatoomiaelektrijaam – toim). Komisjonis uuriti, kas ma tegin seda meelega, et kellelegi märguannet saata. Õnneks läks kõik hästi, jäädi siiski uskuma, et see oli näpuviga,” pajatas Lehte Petrova, kes Siberis töökaaslasega abiellus ning seal esiklapsegi ilmale tõi. Kuigi osa küüditatuist sai võimaluse koju naasta juba varem, võttis Lehte koos väikelapse ja abikaasaga teekonna Eestisse ette 1960. aasta sügisel.

Selleks ajaks oli tütar kaheaastane ja oskas käia potil, et nädalane rongireis paremini sujuks.