Päikesel on imeline vägi – isegi kui tuju on kehv, teeb Päike päeva natukenegi paremaks ja meele rõõmsamaks. Eriti Eesti inimesel, kes talv läbi pea pilkases pimeduses elab.
Nädala kaja: taevas on Päike ja muud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lähiajal on Päike end hoolega meelde tuletanud. Nädal tagasi võisime näha päikesevarjutust, mida mina nägin esimest korda. Jah, olen ka varasematel kordadel nii-öelda kohal olnud, aga sellisel kujul ma Päikest vaadelnud ei ole. Kui palju rõõmu teeb ikka üks väike asi.
Juba mitmes aasta ajan end paastumaarjapäeva varahommikul üles, et enne päikesetõusu allikaveega nägu kasta ning vallimäele hommikupäikest tervitama minna. Varem on ta end alati näidanud ning olen saanud nautida maalilist vaatepilti. Sel korral aga varjutas tugev pilvisus päiketõusu ja tuli vaid kella järgi oletada, et nüüd on õige aeg.
Kuigi paastumaarjapäev oma kommetega teeb päeva nii ehk naa eriliseks, jättis hommikupäikese puudumine kogu päeva väikese lünga. Vaat, mis võim on Päikesel!
Aga sel nädalal oleme taevas peale pilvede ja Päikese veel üht-teist näinud. Või kuulnud. Kuidas keegi.
Hävituslennukite õppused toovad paljudele kindlasti meelde nõukogude aja, kui selline trall mitmel pool Eestis järjepidevalt käis. Meie pere elas Pärnus lennuväljale väga lähedal ning mu vanemad on ikka rääkinud, kuidas lennukid muudkui mürisesid. Sõjaväe mööda vuravad autodki tekitasid lapsevanemates hirmu, kui maimukesed õue mängima saadeti.
Täna tuleks müra aga positiivse sõnumina võtta: me oleme valmis, kui midagi peaks juhtuma. Loomulikult ei taha keegi, et midagi juhtuks, aga valmisolek peab olema.
Kahjuks ei saa kunagi millegi peale täiesti kindel olla, nagu näitas teisipäevane lennuõnnetus Prantsusmaa Alpides. Kui senised andmed tõele vastavad, et piloot kasutas üksinda kokpitti jäämise võimalust enesetapuks, on see lihtsalt uskumatu. Võtab sõnatuks. Et üks viib endaga surma 150 inimest.
Samas ei tohiks siinjuures kaotada usku lennukisse kui transpordivahendisse. Vastasel juhul ei tohiks autosse istudagi, sest pidevalt (kahjuks!) sõidab mõni egoistist purjuspäine maniakk kellegi surnuks.
Elu ei ole kunagi 100% kindel, täpselt nagu Päike ei näita end iga päev.