Kiri: Täienduseks Virumaa Teatajas avaldatule Sae küla vanemast ajast

, Rakverest
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Minu vanaisa Johannes Kraav oli Sae veski omanik. 1930. aastate teisel poolel ehitas ta koos minu isa Johannesega veski täielikult ümber – vesiratas asendati turbiiniga, mille isa oli Tallinnast toonud. Isa hankis ka alalisvoolu dünamo, et elektrit toota.

Kui isa abiellus, kolis vanaisa Sämi kandi Rahklasse veski rentnikuks. Ka seal asendati vesiratas 1937. a turbiiniga, mis on veel praegugi alles. Vanaisa kavatsenud ehitada endale Lõuna-Eestisse uue veski, kohtki olevat välja vaadatud.

Elektrit ei olnud külas sugugi kogu aeg, see olenes tellimisest ja veerohkusest. Kui kellelgi oli vaja õhtul tähtpäeva pidada, triikida või raadio akusid laadida, telliti seda vastavalt vajadusele. Veskis lükati siis dünamole rihm peale, keerati vändast turbiinikasti luuk üles ja vaadati lihtsalt pirni järgi laes, millal oli paras. Vänt fikseeriti nahkrihmaga. Kui vaja, keerati veel üks ring peale, ja oligi kogu automaatika.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles