Punnvõrrid sõitsid oskustega võidu

, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maailmameistrivõistluste start. Veel seisab kõik see sõit ja remont ees. Paremal ENSV meister ja NSVL pronks motopallis, Mihkel Tiivas, kes sõitis ühes ekipaažis koos Aimar Parmuga.
Maailmameistrivõistluste start. Veel seisab kõik see sõit ja remont ees. Paremal ENSV meister ja NSVL pronks motopallis, Mihkel Tiivas, kes sõitis ühes ekipaažis koos Aimar Parmuga. Foto: Martti Lett

Nostalgiast ajendatuna otsiti välja punnvõrrid, ühest tehti mitu, mitmest üks. Ning ootamatult tõusis turul nõudlus sääreväristajate juppide järele. Põhjuseks üks üritus ...

Rakvere vallas Levalas elava Aimar Parmu (34) mõttest teha sõpradega koos väike sääreväristajate võistlus, kasvas välja esimene maailmameistrivõistlus sääreväristajate kestussõidus, mis sai teoks 21. augustil.

13 võistkonnas alustanute esmane eesmärk ei olnud võita, vaid panna proovile oma oskused nii punnvõrridega kihutamises kui nende putitamises ja lihtsalt hästi aega veeta.


“Palju on selliseid kuuri all vedelevaid mootorjalgrattaid ehk sääreväristajaid, mida keegi ei viitsi enam putitada, sest nende töökindlus on alati küsitav. Lihtsam oleks osta mopeed ja sõita,” jutustas Parm. See pidev vajadus putitada aga oligi ettevõtmise juures üks võlu, mis praegustele noortele on juba võõras. Ja et niisugust üritust pole maailmas teadaolevalt varem tehtud, kuulutati võistlus kohe maailmameistrivõistluseks.


Ootamatu menu
Aimar Parm meenutas, et tema lapsepõlves Viljandimaal Vastemõisas oli sääreväristajatel poiste mängudes kindel koht. “Pisiku sain isalt. Kui olime väiksed, õpetas ta meid punnvõrriga sõitma. Kui mina olin kümnene ja vend 12, andis ta meile kahepeale ühe punnvõrri, millest meie ehitasime kaks. Sellega on poisikesest peast ikka palju sõidetud,” meenutas ta.Isegi siis veel, kui vanus juba mootorrattaga sõita lubas, jätkus sõit külavahel endiselt sääreväristajaga.


18aastaselt vedas ta oma sõbraga kihla, et kui sõidab punn­võrriga talle külla, siis kostitab sõber teda. “Käisingi külas. Aga mina olin ju Viljandist, tema Kärdlast,” jutustas ta naerdes. Sõit võttis terve päeva aega. Teel tuli vahepeal mootorit remontida ja pärast muidugi ka tagasi sõita.

Siis jäi sõitmine soiku ja sääreväristajagi rändas noorematele edasi, kuniks see läbi mitme jälle Aimarini jõudis. Algupäraseid juppe, tõsi, oli säilinud väga vähe.


Säärevärista­jate park, kus  mitu punnvõrri, jäi Aimarile aga alles. “Hirmus kah­ju oleks neid ol­nud vanarauda viia. Tõin kõik siia Rakvere kanti kaasa.”


Üks ajend väikse võistluse korraldamiseks oli Parmul ka see, et oma neljaaastases pojas varakult tehnikahuvi tekitada. “Sõbrad tulid nii suure mürinaga kaasa. Kõik olid lapsepõlves säärekaga sõitnud ja tahtsid hirmsasti proovida. Ning neile meeldis just mõte, et see pole tavaline kross, vaid on kestussõit. Et kui pill juhtub sõidu käigus ära lagunema, jõuab seda veel remontida.”

Heaks eeskujuks oli korraldajale mosseliiga ehk rahvaliiga, kus võidu kihutada võib igaüks. Saigi fikseeritud reeglid – sõidetakse kolm tundi ja võidab see, kes läbib enim ringe. “Esimene mõte oli, et teeme kaheksa tundi, siis et neli. Lõpuks jäi võistlusaeg kolme tunni peale, mis oli paras nii publikule kui võistlejatele,” arvas ta. Piloote võis sõiduvahendil vahetada. “Iga pill läks loosi, peaasi, et tegu on sääreväristajaga.”

Nõudlus kasvas
Kestussõiduks tal enda vana punnvõrri korda seada ei õnnestunudki, nii et rajale tuli asuda oma isa ema punnvõrriga. Just. Vanaema säärekaga. “Vend veel mäletab, kuidas mu vanaema sellega sõitis, mina mäletan, kuidas isa. See oli selline pill, mida meiesugused poisikesed puutuda ei tohtinud, kui isal oli vaja kuskile minna, pidi olema see alati võtta.”


Võrre hangiti võistluseks väga erineval moel. Parm ise jagas juppe, kellele raami, kellele midagi muud. Üks sõber jälle tahtis osa võtta, aga masinat polnud. Et sõber töötab müügimehena ja jutt on tal sorav, jõudiski kokkuleppele isa ja pojaga, kellel oli sääreväristaja olemas. “Sõlmis lepingu, et tema võtab katkise võrri, teeb korda, sõidab krossi ära ja toob töökorras võrri tagasi.”

Ühte sääreväristajat enne starti käima ei saadud, kohapeal oli teadjaid ja aitajaid rohkem koos ning masin läks käima vahetult enne võistlust. “Läbis seitse ringi, mis jäi küll kõige nõrgemaks tulemuseks.” Ka võistlusele eelneval nädalal oli Parmu õuel kui motoklubi – sõbrad tulid varem kokku, et oma pille putitada.

Et võrrijuppe ainult mõnes poes Rakveres ja Tallinnas leidub, mõjutas üritus märgatavalt üldist nõudlust nende järele. Punnvõrride endi eest küsiti igasuguseid hindu. “Kõige kallima pakkumise leidsime 9500kroonise, aga üldiselt käisid tehingud 700-800 krooni ringis,” lisas ta.

Ja augusti lõpus anti lõpuks start. 600meetrisele rajale minekuks oli esialgu “loodetud” viie meeskonna asemel 13, kõik koos pere ja toetajatega. Kolmeteistkümnest kaks võistkonda läks kohe stardist boksi. Üks sai pool tundi pärast starti käima ja saavutas kokkuvõttes neljanda koha. “Tasus pusimist!” ütles Parm.

Nostalgia võim
Võitja läbis 146 ringi ehk 88 kilomeetrit. “Rajaprotokollist selgus, et võidu võti polnud kiire ja kibe võrr, vaid võidukas oli see, kes sõitis kõige stabiilsemalt. Boksipeatusi praktiliselt ei teinud ja ringid läbis üsna aeglaselt, et mööda võisid neist kõik sõita,” jutustas ta lõbustatult.

Ise tuli Parm esimese kuue hulka ehk oli kuues. Ühes võistkonnas oli ta oma äia Mihkel Tiivasega, kelle abil tegi võistlusele väikest promotki. On ju uhke kirjutada - registreerunute seas on ka ENSV meister ja NSVL pronks motopallis!


Ilmselt oli nostalgia see, mis rahva kokku tõi, arutles Parm. “Taheti panna proovile oma tehnilised teadmised, mopeedi lööd küll käima ja sõidad, aga seda tuleb pidevalt kruttida.”


Üks 19aastane osavõtja tuli üksi kohale. “Uurisime, et võtaks ehk endale ikka kaaslase. Ja ta vastas, et temavanused pole sääreväristajaga enam sõitnud, on juhtinud ajakohasemaid ma­sinaid ja ei oska tehnilisest poo­lest sõita,” nentis Aimar Parm.
Tema sõnul on surve nii suur, et suure tõenäosusega saab üritus ühel hetkel järjegi. “Ettevalmistused käivad, ühel sõbral on juba poolteist võrri ostetud ja putitavad,” teatas ta.
 

Videot saab vaadata SIIT

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles