Nägin “Antigonet” Peterburis kolmandat korda. Selle lavastuse edu Aleksandra teatri uuel laval äratas minus emotsiooni, mida arvasin endas enam polevatki: olin uhke, et olen eestlane.
Tellijale
“Antigone” vallutas vaimutormijooksuga Neevalinna
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See on võrreldav sellega, kuidas ma kunagi aastaid tagasi Pidulas, oma Saaremaa kodus, öösel televiisorist teada sain, et meie kahevõistleja Allar Levandi olümpiahõbedale tuli. Vahe vahest selles, et nüüd olin ise edu tunnistajaks. Piiteri publik ‒ tõe huvides tuleb märkida, et paarkümmend neist lahkus pärast näitlejate esimest kummardust ‒ aplodeeris püsti seistes ja üksmeelselt.